Sunday, May 9, 2010

Kuuba 8 jaanuar- 2 veebruar 2010

Brüssel
8. jaanuar- 9. jaanuar

Kuuba reis algas 8. jaanuaril Riiga sõites. Riias parkisime auto 30 päevaks lennujaama ning sõitsime Ryanairiga Brüsselisse. Kuna lennuajad ei klappinud pidime kaks ööd veetma Brüsselis. Charlerio lennujaamast sõitsime Shuttle bussiga Brüsseli rongijaama ning sealt Eestist broneeritud hotelli. Lõppkokkuvõttes tulid meie Riia-Brüssel-Riia lennud sama hinnaga nagu oleksid olnud lennud Eesti õhuga Tallinn-Brüssel, kuid piletid
said kiiresti ostetud, seega pidime pead sügama ning tunnistama, et odavlend ei ole alati odavlend.
Brüsselis jaanuaris midagi teha polnud. Kuna oli ka erakordselt külm talv oli Brüsselis lumi maas (tavaliselt on seal talved lumevabad), Eestis oli selleks ajaks lume paksus juba 1 m.
Käisime Aatomiku, Pissiva poisi juures ning sõime suurepärast Vietnami toitu. 9. jaanuari õhtul broneerisime 30 EURi eest hotelli transfeeri järgmiseks hommikuks BRU National lennujaama.

Brüssel- Varadero
10. jaanuar

Kuna ma pean alati igal pool kohal olema liiga vara, ootasime lennujaamas vähemalt 2 h, kuid saime oma kohvrid kiletatud, Kuuba turistikaadid kätte ja kõik muud sõiduks vajalikud toimingud tehtud. Lend Varaderosse kestis 10 h ja 50 min. Me olime arvestanud 14 h lennuajaga ning see oli suurepärane üllatus! Kuigi me broneerisime eelnevalt endale lisatasu eest suure jalavahega kohad puudus Jetairfly lehelt info, et antud kohtadel ei saa alla lasta käetuge...See oli minu jaoks halb uudis, sest ma ei saa magada istudes (asetan pea alati elukaaslase sülle :P) Seega minu lend möödus Family Guy'd vaadates ning niheledes. Väga ebamugav oli seekordne üle ookeani sõit...
Varaderosse maandusime lõuna paiku. Enamus lennuki reisijaid suundus edasi Mehhikosse. Lennujaamas läbisime rutiinse turvakontrolli, naeratasime ametnikele ning sisenesime rõõmsalt oma unistuste sihtkohta- KUUBA'le. Huvitav oli muidugi ka see, et meile ei antud sülearvuti sisse viimise tõenduseks ühtegi tsekki (tavaliselt on see kohustuslik protseduur, et turistid ei tuleks Kuubakatele arvuteid müüma).
Vahetasime umbes 2500 EURi erineva suurusega CUCideks. Raha vahetamisel aitas mind õnneks Hispaania keelt rääkiv sõbralik Sakslanna. Mina sain esimese ehmatuse kuna ei saanud Hispaania keelest mitte midagi aru ning kaasas olev vestmik ei aidanud mind kuidagi!
Välja minnes oli ilm nagu sügiseses Eestis (+15). Kuubas oli kolm päeva enne meie saabumist olnud sajandi külmim ilm, +3 kraadi. Niiskustase on seal väga suur ning nende jaoks oli +3 võrdne -2 kraadiga. Huh nagu Eestisse oleks sõitnud :) Lennujaama juures saime loomulikult taskoga petta, maksime 20 CUCi Varaderosse sõitmise eest.
Hotelliks olime valinud Herradura, hinnatasemelt soodne aga toad olid kindlasti 1* hotelliga võrdsed. Ees ootas meid pisut halb üllatus, nimelt panin ma kuupäevadega mööda ning broneerisin hotelli 11-14. jaanuariks, saabusime me ju siiski 10. jaanuaril :D Maksime 41 CUCi ning saime toa koos hommikusöögiga. Käisime väljas jalutamas, olukord tundus masendav, väljas oli nii külm (+10-+14 c) olime talveriietega ja tuul pidi meid minema lennutama. Palmide all kõndides vaatasime pidevalt üles, et ega kookospähkel meile pähe ei potsata. Kehva ilmaga oli Varadero masendav koht.

Varadero- Trinidad
11. jaanuar


Ajavahe tõttu ärkasime juba kell kuus hommikul, Kuuba aja järgi. Ootasime pikkisilmi hommikusöögi aega ning mõtlesime mida teha edasi. Esialgne plaan oli 3 päeva Varaderos päikest võtta ning oma esmane päevitamise vajadus rahuldada. Kuid, kuna ilmateade ei lubanud sooja ilma järgneva nädala jooksul, ei tulnud kõne allagi sinna jäämine. Lisaks oli hotellis öösel nii külm, et värisesime riietega õhukese teki all. Kuna nad pole külmaga harjunud, siis küte puudub, aknad tihendamata ning konditsioneeri alt puhus tuult sisse.
Infolauast saime teada, et päeva ainus buss Trinidadi väljub 08:00 (kell oli 07:30). Kuna bussijuht viibis samas hotellis oli meil võimalus minna bussi peale hotelli eest. Jooksime kiiresti sööma, hommikusöök oli rikkalik, suur valik puuvilju, juurvilju (mida ma kahjuks süüa ei julgenud kuna väidetavalt juurviljasid pestes oli suur võimalus nakatuda kõhutõppe), loomulikult muna ja saia. Pärast sööki pakkisime oma kohvrid kiiresi tagasi kokku, ei tühistanud isegi oma järgmise kolme päeva broneeringut ning jõudsime välja isegi enne bussijuhti.
Siis tabas meid esimene "Kuuba" moment :) Buss ei käivitunud mingil põhjusel. Kaks bussijuhti sebisid ringi, kuid ei midagi...Aku tühi. Kutsuti kokku mehed bussi lükkama kuid selgelt oli see võimatu üritus. Ootasime pool tunnikest kuni üks bussijuhtidest kusagil käis ning seejärel saabus Astro buss kelle akult kahe traadijupiga võeti voolu ning voilà, kell 08:45, maksime me mustalt 40 CUCi mõlemad pileti eest ning suundusime bussijaama poole. Kardinad pidid olema ees, et keegi meid ei näeks, bussijuhid teenisid endale just 1,5 kuu palga :)
Turistid kes bussi ootasid polnud väga närvilised, ilmselt olid nad Kuuba eluoluga juba tuttavad.
Bussisõit kestis umbes 6 tundi. Pärast lõunat jõudsime Trinidadi, kus ootas meid ees imeilus päikeseline ilm ning umbes 40 kohalikku kes üritasid turistidele oma majutust müüa. Kuigi mõtlesime esialgu, et otsime endale midagi LP majutustest, lasime end siiski ära rääkida kohalikul, selleks, et teised müüjad meid rahule jätaks. Saime hinnaks 25 CUCi öö. Casa oli kena, kuid omanik ei rääkinud sõnagi Inglise keelt...Meie jaoks oli see arusaamatu kuna casat pidades võiks ju osata peamisi sõnu nagu how much, juice, water. Ööbisime kaks ööd seal, Nelson Fernandez’e casas. Meie kõrvaltoas oli tore Hollandi paar, kes olid Kuubal olnud juba kaks nädalat. Trinidadis nädala. Nad viisid meid kohe randa, Playa Ancon’ile. Ilm oli mõnus soojendasime ennast õhtuse päikese käes. Kuue paiku läksime Playa Anconist linna poole jäävasse rannabaari. Kuigi seal oli väga ilus päikeseloojang, oli hinnatase väga kõrge. Langusta (vähk) maksis 29 CUCi.
Me sattusime Trinidadi sealse kultuurinädala alguseks ja oli meil väga hea võimalus igal õhtul nautida kohalike esinemisi keskväljakul. Seal olid bändid, tantsijad, lauljad ning lisaks turistidele palju Trinidadi asukaid. Mina juua ei tahtnud kuid ülejäänud seltskond jäi kiiresti purju Kuuba stiilis Cuba Libre’dest (kolmveerand rummi ja veerand Tu Colat). Reisiväsimus andis kõvasti tunda ning suundusime kaheteist paiku magama.

Trinidad
12. jaanuar

Meie Casa naabrid sõitsid järgmisel hommikul pohmelli trotsides Havanasse. Meie ärkasime taas vara, kaheksa paiku, tegime terrassil oma esimesed pildid, sõime ning jalutasime linna. Trinidad on tõesti väga ilus, koloniaalstiilis majad ning mõnus õhkkond. Oli meie teine päris päev Kuubal ja lasime end lohku tõmmata, mees tahtis osta sigareid ning üks tänavakaupmees oli lahke müüma :D Ostsime karbi Short Churchille 35 CUCi eest. Nuusutasime, painutasime ning banaanilehtedest need tehtud ei olnud, kuid tõenäoliselt oli tegemist kehvema kvaliteediga tubakaga. Sattusime ka turule kust mina ostsin esimesed suveniirid. Viisime oma asjad koju ning lõuna paiku otsustasime randa minna. Läksime turistidele mõeldud poest läbi ning ostsime Havana Clubi ainult 3 CUCi eest. Internetikohviku juures saime kokku vene paariga kellega koos Varadero bussis sõitsime, võtsime koos takso Playa Ancon’ile ja jagasime 10 CUCi takso raha pooleks. Interneti kohviku juures hiilib palju turiste kes soovivad taksoraha jagada, seega tasub seal alati ringi vaadata kas on keegi kellega koos sõita.
Rannas soovitan hotellist kaugemale minna, kuna hotellist paremal on ilusam, pisikesed palmipuud, päikesevarjud jne. Rand polnud minu jaoks kõige ilusam kus ma käinud olen aga kuidagi ei saa valge liiva ja päikese üle nuriseda :) Rannas vedelesime umbes 4 tundi. Sellel ajal jõudsime teha ka fotosessiooni. Vene naine osutus pulmafotograafiks ning ta tahtis meid pildistada. Loomulikult polnud meil midagi ilusate profifotode vastu.
Kuna oleme mehega mõlemad pisut tumedama nahaga, siis päikesepõletust me ei saanud, saime oma esimese jume ja lahti Eesti talvele omasest hallikast nahatoonist. Õhtul suundusime taas Trinidadi kultuurinädalale. Kuid päike ja ajavahe olid meid nii ära väsitanud, et läksime me magama kella kaheteistkümne paiku.

Trinidad
13. jaanuar


Veetsime kogu päeva rannas lebotades. Lõunast kuni õhtul viieni. Üle 5 h me poleks jaksanud päikese käes olla ning kella seitsmest oli meil tellitud Casas õhtusöök.
Kuna reisist on möödas üle kolme kuu siis muud selle päeva kohta mul meeles ei ole. Samuti oleme teinud rannas kuus pilti, seega oligi tegemist puhkuse ja lebotamise päevaga :)




Trinidad
14. jaanuar

Kuna eelneva päeva vedelesime rannas, siis otsustasime selle päevaga midagi toredat ette võtta. Nimelt kõndisime mäkke mille otsas oli ilmselt TV või raadio saatjate keskus. Esmalt vahetasime me Casat, kuna meie tuba oli alates 14’ndast broneeritud. Meie õnneks, kuna leidsime kaks maja interneti kohvikust edasi, tunduvalt parema Casa, nimega Rosario, sama hinnaga. Perenaine ja perepoeg rääkisid inglise keelt, samuti elab Casas lõbus vanaisa Rosario, kelle järgi on Casa nime saanud. Äärmiselt muhe mees. Iga päev mängis teiste Kuuba vanameetega casa eest dominot :) Seal oli väga sõbralik ja tore õhkkond ning söögid olid parimad mida me Kuuba Casades saime.
Valisime õige päeva jalutamiseks, ilm oli pilvine kuid palav. Kui päike oleks paistnud poleks me ilmselt mäkke jõudnud, sest jalutuskäik oli väsitav. Me pole kahjuks eriti spordi inimesed, seetõttu oli keel kiiresti vestil :) Teepeal tüütasid meil kohalikud. Kolme päevaga oli meil norijatest juba kõrini ning vastasime neile Eesti keeles, nii läksid nad kõige kiiremini minema.
Tippu jõudes ootasid meid ees kolm pisikest, näljast või ussidest paisunud koerapoega...Kuna ma olen suur kassiarmastaja ning igal reisil toidan kodutuid kasse, olid mul Brüsselist kaasa ostetud kassikonservid. Esialgu arvasin ma, et nii pisikesed kutsad ei jaksa suuri tükke närida kuid kaks konservi kadusid 10 sekundiga. Kohutavalt kahju oli neist pisikestest...
Jaama valvaja oli rõõmsameelne Kuubakas. Aitas meid ilusti „vaateplatvormi“ otsa. Vaade platvormilt oli super ilus. Kuid mäkke ronimiseks soovitan jalga panna sandaalid.
Jaamavanem selgitas meile kes on need kotka moodi linnud (Aurad) keda Kuubas ja Miamis nii palju kohtab. Me muretsesime, et nad võivad koerapojad ära süüa kuid õnneks toituvad nad vaid raibetest. Jaama valvur näitas meile vana raudteed ning nii hästi kui tema inglise keel lubas, rääkis Trinidadi ajaloost. Ära minnes poestasime talle mõne CUCi. Meie motoks oli aidata võimalikult palju neid inimesi kes meid siiralt aitavad ja ei püüa kerjata ning meile pinda käija. Tagasi tulles astusime hea muusika järgi sisse ühte kohvikusse kus mängis taaskordne suurepärane Kuuba bänd. Võtsime paar kokteili ja nautisime. Reisikorraldajad tõid kohvikusse pidevalt turiste ning Kuuba naine ja naiseks riietunud mees, transsexual, võtsid turiste tantsima. Lõpuks unustasime ka meie oma Eestlasliku valehäbi ning tantsisime nii nagu oskasime.
Kui hakkasime ära mine tuli naiseks riietunud tantsuõpetaja meie juurde ning pakkus salsatunde, lisaks sellele uuris, et kas me oleme mesinädalatel, et me oleme nii õnnelikud ja armunud :D Tegi meie tuju heaks ning müüs oma salsa tundi hästi ;)

Trinidad
15. jaanuar

Taaskordne rannapäev. Õhtul läksin mina Salsa kusustele 1 h Mireya Medina Rodriguezi juurde, üle tee meie Casast (Antonio Maceo, nr 472). Kuigi kiideti ta Trinidadi parimaks Salsa õpetajaks tegeles tädi pidevalt millegi muu, kui minuga. Küll tuli tal tütar koju, küll mees, siis rääkis ta telefoniga jne :P Kuid Kuuba moodi Salsa põhisammud sain ma selgeks. Pärast tantsutundi otsisin Casast raha ning broneerisin Cubana Can’ist järgmiseks päevaks 55 CUCi eest ühele reisi El Nico kose juurde.
Õhtul jäin mina juba üheksast magama ning mees läks mõneks tunniks linna platsile kultuurinädalat nautima.

Trinidad (Cinfuegos)
16. jaanuar

Pidime tõusma kella kaheksast ning ootasime, kaks ust oma Casast edasi, autojuhti kes meid Cienfuegosesse El Nico viiks. Lisaks meile oli ka teine auto koos vanapaariga kus naine oli pärit Kuubast ning mees Hollandis. Giid istus meie autos ning saime temalt huvitava ajalootunni. Lisaks sellele „must be“ jutule, mida ta ilmselt igale turistile räägib, et ta on Kuubas väga õnnelik ja rahul ning Viva Fidel ja Viva Raul! Tee Cienfuegosesse oli väga käänuline ja mägine. Esimest korda nägime ka päris Kuuba elu. Ketis sead, kanad, lagunevad majad...Enne kose juurde jõudmist saime Trinidadi vaadata ühelt betoonist platvormilt (nime enam ei mäleta). Järgmine peatus oli kohvi muuseumis, kus nägime esimest korda elus kohvipuud. Kuigi ma kohvi juba 5 aastat ei joo maitses mulle sealne jäätisega serveeritud mängikohv. Lisaks oli seal üks armas koheva sabaga kiisu, seekord ta konservi ei saanud, sest paistis, et sealne peremees toidab teda. Pärast 4 h sõitu jõudsime kose juurde. El Nico on imeilus. Kosk oleks justkui joonistatud...Tegime oma pildid ära, nautisime vaadet, sealt suundusime edasi ujumiskoha juurde. Me olime ainsad turistid kes ujuma „julgesid minna“. Vesi ei olnud tegelikult üldse külm. Vastupidi mõnusalt jahutav, ei olekski tahtnud sealt välja tulla. Kuna teised ootasid, pidime sööma minema. Sealne söögikoht pakkus üllatavalt head toitu. Suur vaagen riisi, sealiha, salatid, puuviljasid. Pool minu toidust ja hommikul kaasa tehtud võileivad läksid neljale näljasele ja kõhnale koerale. Pärast sööki ja 4 h autosõitu jõudsime tagasi Trinidadi. Järgmise päeva hommikul plaanisime ära sõita. Kuid me ei suutnud otsustada kas Viñalesesse või Santiago De Cubasse...Viimasel minutil ostsime Viñalese piletid kuna sõit Santiago De Cubasse oleks kestnud 13 h.
Kuna oli laupäev otsustasime õhtul linnas ringi vaadata. Sattusime keskväljakust eemale kohalike aja veetmise kohta. Seal müüdi pizza calientet, isetehtud chipse jms. Oli tunne, et kõik kohalikud olid selleks õhtuks välja tulnud, söödi joodi ning kõige popimad vaatasid kambakesi autos sülearvutist filmi.

Triniad- Viñales
17. jaanuar

Hommikul kell 6:30 läks mugav ja kallim (vist 40 CUCi), kuid ainus otseliini buss Viñalessesse. Jõudsime kella 06:00-st väljakule ning kõige suuremad peolised ei olnud veel magama jõudnud. Politsei patrullis autoga ja kohalikud laulsid ja jaurasid.
Pärast pikka, 9 h bussisõitu jõudsime imelisse Viñalesesse. Trinidadis soovitas Cubanacani töötaja meile imeilusat Casat. Ainult kohale jõudes oli tegemist räpase Casaga kus oleks puudunud privaatsus. Otsustasime minna linna kuuele tänavale midagi ilusamat vaatama. Linna ainsa restoranist, Don Thomasest, kaks maja tagasi oli kahekorruseline ilus maja ning kõrval kollane armas majake. Meie õnneks olid majas kaks vaba tuba, meie saime eraldi majakese ning vene paar kes jõudis natukese aja pärast, said majja toa. Seadsime ennast sisse ja käisime Don Thomases söömas. Hinnad olid kallid, portsjonid väiksed ning maitsetud. Õhtuks võtsime toidu Casast. Kuna meil oli viis tundi aega ning vene paaril oli rendiauto, tahtsime Cayo Jutiase juurde sõita, kuid kuna sõitsime valele poole jõudsime pisikesse külla, kus kohalikud tahtsid meile „abivalmilt“ pakkuda auto valvamist muidugi raha eest :D Tegime palju pilte imelisest Viñalese mägisest maastikust. Õhtul jalutasime linnas ning pika bussireisi väsimus andis lõpuks tunda, magasime üheksast kuni üheteistkümneni hommikul.

Viñales
18. jaanuar


Pärast hommikusööki otsustasime San Tomasso koobastesse minna. Kohale jõudes saime kahjuks teada, et plätudega ronida ei saa (paar päeva hiljem saime teda miks). Giidi maksumus inimese kohta oli 10 CUCi, vähemalt see info tuli kasuks. Kuigi me ronida ei saanud hakkasime Cayo Jutiase poole sõitma. Vahepeal tegime me pilte Fideli naise joonistatud kalju maalingu üllitisest. Sissepääsuks küsiti meilt 3 CUCi inimese kohta, see oli üks halvimaid investeeringuid Kuubal. Maalinguid saab ilusti pildistada ka eemalt, seega ma ei soovita selle eest raha maksta.
Kahjuks valisime me Cayo Jutiasele sõitmiseks vale tee ja sõitsime justkui mööda kõige hullemat Eestis leiduvat kruusateed, 47 km. Kuid sõit oli seda igati väärt. Cayo Jutias on imeline...Helesinine vesi, valge liiv, kaugemale kõndides tühi rannariba, rannas siblivad pisikesed krabid... Kuna sõit randa võttis nii kaua aega, saime rannas mõnuleda vaid kaks tundi.
Tagasi sõitsime Pinar Del Rio kaudu, et sealsest tubakavabrikust läbi põigata. Kuna Kuubas on Turistide jaoks tehtud vaid mõned linnad, siis Pinar Del Rio seda kindlasti ei olnud. Tänavanimed puudusid, liikluses oli üldine kaos...Korralikku söögikohta me ei leidnud, sest kõik kohalikud üritasid meid eri suundadesse tirida. Kui hakkas juba hämaraks minema otsustasime ühest kohvikust kohvi ja jäätist osta ning tagasi Viñalesesse sõita.

Viñales
19. jaanuar


Hommikul vara sõitis vene paar Havanasse, et paari päeva pärast tagasi koju lennata. Kuna väljas oli ilus ilm otsustasime meie pärast hommikusööki suunduda LP-s välja toodud tasulist basseini minna otsima. La Emita hotell asub paar kilomeetit Vinalesest väljaspool, täpselt jalutamiskauguses. Sinna kõndides võib näha igal pool kanasid koos oma tibudega siblimas, priskemaid koerasid oma hoovis istumas jne. Sissepääs oli ainult 3 CUCi, seal sees basseini kasutus, lamamistoolid, dušš ja WC ning suurepärane vaade Viñalesele. La Emita asub mäe otsas. Jaanuaris oli külastajaid seal väga vähe, ainult saksa vanapaarid. Kuid õhuvann oli see eest super. Hotelli registratuuri vastas olevast poes saab osta ka erinevaid päikesekreeme, ujumisriided jms. Seal oli tõesti hea valik, kui võrrelda Trinindadi poodidega. Paar tundi nautisime päikest ja siis otsustasime Havana Tourist osta jalgsi 3 h tubakaistanduse tuur. Tuur maksis 10 CUCi ning peale meie olid tuuril Korealane kes tuli sukelduma Maria La Guardale ning Hollandi paar keda kohtasime Trinidadis (nende Coco takso läks katki ning naine sõitis Trinidadi meie taksoga). Giidiks oli lõbus Kuuba poiss. Ilmselt oli tal kuri ämm kuna ta tegi ämma naljasid iga natukese aja tagant. N: Kuubal ei ole alligaatoreid aga meil on krokodillid, ämmad! Tuur oli super lahe. Kuigi ilm oli kuum nautisime täiega Viñalese avastamist. Kuigi seda tuuri saaks teha ka ise, siis turistina lihtsalt ei leia kõiki kohtasid üles kuhu meid viidi ning samuti jääks kuulmata jutt seal kasvavatest taimedest jms. Esmalt kõndisime me pisut ja meid viidi tubaka istandust vaatama. Sealt edasi kõndisime farmi sisse kus töötaja näitas meile sigari keeramist. Kuigi see oli nö üle jala tehtud, saime aimu mida sigari tegemine endast kujutab. Seejärel kõndisime me päris pikalt, giid oli tasemel ning rääkis meile igasugu huvitavaid asju. Näiteks, et Kuuba naised kutsuvad kenasid mehi Papayadeks. Pärast 2 h kõndimist jõudsime kohalike tubaka kasvatajate juurde, kes olid rummist parajalt purjus. Kookose sisse tehti ka meile kokteil, samuti pakuti sigarit ning soovijad said endale oma sigari keerata. Poole tunni pärast kõndisime edasi, peaaegu mäe otsa, kust läks tunnel teisele poole, see oli väga lahe. Sealt edasi peatusime veel kohaliku talumehe juures kes kasvatas maapähkleid ning juur- ja puuvilju. Soodsalt saime osta mahla ja juur- ja puuvilju. Talupidaja oli väga lahke ja sõbralik vanamees. Jätsime talle mõne CUCi ja ostsime kaasa rediseid. Selline jalutustuuri meetod on hea viis kohalikele raha teenimiseks kelleni muidu CUCid ei jõuaks. Me jäime 100% tuuriga rahule ning 10 CUCi oli selle eest igati õiglane hind. Giidile jätsime jootraha 5 CUCi. Kuna järgmisel päeval tahtsime kindlasti koobastesse jõuda siis leppisime Hollandi paariga kokku, et võtame hommikul kell üksteist koos takso ning sõidame koobastesse. Takso hind edasi tagasi on 20 CUCi kui kaubelda.
Kuna olime jalutuskäigust väsinud jäime esmalt Casas paariks tunniks magama, õhtul jalutasime natuke linnas, kuulasime ühes kohalikus baaris bände, vaatasime kuidas salsat tantsiti ning läksime koju magama.

Viñales
20. jaanuar

Hommikul sõime ja läksime Cubanacani juurde Hollandlasi ootama. Saime ühe kohaliku „taksojuhi“ ladaga, millel aknad alla ei käinud ja üldse oli see suur müstika kuidas see masin veel sõitis. Koobaste juures olevast infoletist ostsime piletid ja ning pidime giidi ootama 30 minutit. Meie gruppi lisandus veel Prantsuse vanem paar. Giidiks saime USA-s elanud Kuubaka, kes oli San Tomasso koobaste avastamisega tegelenud 40 aastat ning selle aja jooksul kaardistanud 30 km koopaid. Ta tundis koopaid nagu oma viite sõrme ja oskas neist kõike rääkida. Kui eelneval päeval mõtlesime, et võiksime ju 10 CUCi säästa ja ise koopaid avastada siis nüüd saime aru, et see oleks olnud ikka täiesti idiootlik mõte. San Tomasso koopaid loetakse Ladina- Ameerikas suuruselt kolmandateks. Giid rääkis, et koobastesse minnes tuleb valitsusele teada anda kui kaua koobastes kavatsetakse olla, kes sinna lähevad ning väljas peab olema raadiosaatjaga inimene kes koopa kaarti vaadates sees olijaid vajadusel aitab. Tema isiklikult oli koobastes olnud kõige pikemalt 21 päeva, kaardistamise eesmärgil.
Selleks, et koobastesse jõuda pidime kõndima umbes 60 meetrit ülespoole koobaste sissekäigu juurde. Seal ronides saime aru, et plätudega poleks siin midagi teha olnud. Ohutusmeetmetest ei saanud rääidagi ja tee oli tõesti väga järsk. Koopad ise on muljetavaldavad. Pildid seda kahjuks edasi ei anna. Kõige põnevam on muidugi see, et koobastes pole samuti ohutusnõudeid ning kõike sai ise käega katsuda. See on elamus mida mujalt ei saa. Ma ei kujuta ette kuidas vanemad inimesed seal ronida suudavad, sest vahepeal kadus isegi kogenud giidi tasakaal. Kuid elusalt ja tervelt saime kõik koobastest välja. Soovitan soojalt kõigile, koopad olid võimsad ja giid tasemel. Õhtul käisime taas linnas jalutamas ning päeval broneerisime Havana Touriga 32 CUCi (1 in), sõidu järgmiseks päevaks Maria La Guardale. Põhjus miks ma sinna nii väga minna tahtsin on iguaanid. Nimelt on seal iguaane ja minu suur eesmärk oli Kuubal neid näha, kuna nad on üheks minu lemmikuteks :P

Viñales (Maria La Guarda)
21. jaanuar

Hommikul kell 06:00 algas 3 h sõit Maria La Guardale. Kuna eelmisel päeval oli pilvine ilm, hoidsime kogu sõidu aja pöidlaid, et me seal päikes saaksime võtta. Nimel oli Kuubale jõudnud just uus külmalaine USA-st, Miamis oli siis alla 15 soojakraadi. Kogu sõidu aja oli taevas täiesti pilves, kuid sinna jõudes paistis juba päike. Esimese asjana otsisime me üles sukeldumis keskuse. Nimelt on Maria La Guardal üks maailma suurimaid musta koralli rahusid. Rand ise ei ole väärt sinna sõitu, sukeldumine kindlasti on. Kuid sukeldumine seal oli väga kallis 45 CUCi inimene (algajate kursus) ning esmalt sai sukelduda vaid kalda lähedal. Seetõttu otsustasime rentida 7 CUCi (1 in) eest snorgeldamise varustuse. Sealses putkas oli väga abivalmis neiu kes otsis mulle välja kohaliku hotelli töötaja, kes oskas hästi Inglise keelt ning omas head infot iguaanide kohta. Otsustasime, et me snorgeldame pisut ja kella ühest tuleb kohalik ning viib meid iguaanide juurde. Snorgeldasime umbes pool tundi. Vahepeal põrkasin ma kokku iminapakalaga, kes ujus nii julgelt minu poole, et automaatselt hakkasin rabelema, kuigi ta ilmselt tahtis lihtsalt minu lesta küljes küüti saada :) Lõpuks hakkas minul külm ja ma tulin välja, kuid mees läks edasi paadisilla juurde kus ujusid imeilusad kalaparved.
Mõne aja pärast tuli kohalik meid iguaanide juurde viima. Kõndisime läbi metsa pargi hooldajate maja poole, kuna pargivahid toidavad iguaane siis tavaliselt on nad maja juures ootamas. Juba sinna kõndides nägime metsa vahel mõnda iguaani hiilimas. Kohalik Kuubakas ütles, et väga harva liiguvad iguaanid jaanuaris, sest nende jaoks on talvel siiski külm. Suvel pidid nad sooja eest varju otsima isegi hotellitubades, see oleks väga lahe kui ma sattuksin kunagi ka suvel sinna. Jõudsime maja juurde ning pargivaht viskas saia, et iguaane meelitada. Seal oli ka üks pisike kiisupoeg aga kahjuks olid minu konservid otsa saanud ning kohalik ütles, et nad püüavad sealseid kiisusid hästi toita. Erinevalt ülejäänud Kuubast oli Maria La Guardal väga palju kasse. Mõne aja pärast ilmusidki metsast välja kaks iguaani. Mina olin ülimalt õnnelik, sain neid pildistada ja filmida, kuid liikuma pidin väga vaikselt, sest iguaanid on kartlikud.
Kohalik Kuubakas oli väga sõbralik ja tore ning rääkis meile pikalt ning ausalt sealsest elust. Ta oli varasemalt Inglise keele õpetaja aga kuna 2000 aastal viis orkaan tema maja tuli ta aasta tagasi ülikoolist töölt ära ning asus tööle kelnerina, et saada ligipääs turistide rahale ja enda maja taas üles ehitada. Kahjuks on Kuubas nii, et need kes CUC’e ei teeni elavad vaesuses... Riik annab igale inimesele kuus vaid 4 kg riisi, 2 kg kana, 2 kg suhkurt, 10 muna ja palk on Eesti rahas vaid 300 kr. Selge, et sellest ära ei ela. Tema lootus oli, et tema lapse kasvades oleks olukord Kuubas juba muutunud. Kuna Fideli pole nad näinud juba 4 aastat, ning ta peaks olema 84 aastane, Raul kes on juhtimise üle võtnud on juba 78 aastat vana, siis loodetavasti muutub olukord nende jaoks peagi paremaks. Meie- minu ja mehe, suur teooria oli see, et Fidel on surnud ning tema surmast teatatakse alles 5 või 10 aasta pärast rahvale, öeldes, et see oli Fideli suur tahe ja soov, et tema surm rahvast ei kurvastaks :D
Rääkisime talle ka Eesti ilmast, näitasime uuel aastal tehtud videot paksust lumest ja tema esmane reaktsioon oli, et ta ei tahaks vist iial siia tulla. Kuid kui me rääkisime missugused toidupoed meil on, ei suutnud ta seda uskuda, ütles, et tema suurim soov oleks siia tulla kui meil tõesti selline elu on. Kuna Eesti on endine NSVL riik siis paljud küsisid meilt, et kas nüüd on elu parem, sama uuris ka tema. Meie vastust on alati, et muidugi, palju parem. Sellest on lausa kahju missuguses pimeduses nad elavad. Enamus Kuubakatest lihtsalt ei tea mis toimub väljaspool nende riiki. Ka meie „giid“ ei suutnud uskuda, et 20 aastaga on Eestis elu nii palju paremaks läinud.
Kui iguaanid olid silmapiirilt kadunud kõndisime tagasi, üritasime talle abi eest raha pakkuda kuid ta lihtsalt keeldus seda vastu võtmast. Üks abivalmimaid inimesi keda me Kuubal kohtasime. Läksime kohvikusse lõunat sööma. Kuna seal oli mitu näljast kiisut tellisin neile mereandide kokteili, jagasin selle nelja kiisu vahel ära. Nende kõht jäi veel täiesti tühjaks. Andsin neile oma võileiva vahelt singi ära, kuna ma ise seda nagunii ei söö. Kiisud vaatasid endiselt mind kurva pilguga...Seejärel andsin neile pika saia juustuga ning kiisud sõid ka selle täiesti ära. Pärast saia tundus, et nende kõht sai täis kuna nad suundusid mõnusalt päikese kätte peesitama ja mina sain rahuliku südamega päeva edasi nautida. Pärast sööki peesitasime ka meie natuke päikese käes ning siis otsustasime jälle snorgeldama minna, silla alla kus kalaparved pesitsesid. See oli tõesti imeline vaatepilt, kalad olid julged ja kui vee pinnal lihtsalt hulpida siis nad ujusid otse näo juurde ning lasid ennast isegi puudutada. Mõnulesime seal umbes pool tunnikest kui toimus ebameeldiv vahejuhtum. Mina sulistasin ja vaatasin kalu, mees näitas midagi mulle näpuga, vaatasin ühele ja teisele poole ning siis vaatasin enda alla. Otse minu alt oli hetk tagasi läbi ujunud mureen...Kuna see "säga" oli umbes minu suurune nii pikkuselt kui laiuselt vaatasime hämmeldunud nägudega ühe teise snorgeldaja poole. Ta teatas, et see on mureen, et kui teda mitte häirida on ta ohutu. Mõtlesime, et okei...Ta ujus silla all olevate kivi rusude alla ja vaatas sealt oma jubeda lõustaga. Vahepeal ujus ta natuke välja ning siis tagasi oma peidikusse. Siis hakkas mees minuga midagi rääkima ning solgutas lestadega vees. Korraga vaatasime veealla ning mureen hakkas tema poole ujuma, ta tegi mõned väga kiired liigutused ja hakkas kalda poole ujuma. Vaatasin uuesti vee alla ning nüüd ujus see elukas juba minu poole, ma tegin oma elu kiireimad ujumisliigutused ning püüdsin kiiresti kaldasse jõuda, vahepeal vaatasin kõrvale ning suur kala ujus samuti hirmunult minu kõrval mureeni eest minema :D Kuigi ilmselt poleks ta meid hammustanud ja pigem kartis ta meid, saime hiljem teada, et tema hammustus põhjustab veremürgitust. Kohalikud ütlesid, et oh murena, it’s normal here. Meie jaoks oli see siiski suhteliselt jube elamus :P
Tagasi Viñalesesse jõudsime alles õhtul ja olime nii väsinud, et läksime ära magama.
Viñales
22. jaanuar


Otsustasime päeva veeta taas La Ermita hotelli basseini juures. Seekord oli seal ülimalt näljane kutsu kellele andsime oma kaasa tehtud võisaiad. Basseini juures oli endiselt väga mõnus ning saime viimast päeva Viñalest nautida kuna järmisel päeval otsustasime Havanasse sõita.

Viñales- Havana
23. jaanuar

Tõusime hommikul varem, et saada kindlasti bussipiletid. Sõit kestis ilmselt mõne tunni, täpselt enam ei mäleta. Sõitest otsisime LP-st ühe Casa kus paar ööd peatuda. Kuna Havana on liiga suur ei saanud me seekord kohvitega linnas ööbimist otsida. Jõudsime bussijaama ning pidime sealt võtma takso, kui ma õigesit mäletan pidime linna saamiseks maksma 15 CUCi, saime loomulikult taas mööda pükse.
Casasse jõudes polnud meil ööbimist broneeritud kuid saime siiski esialgu kaheks ööks ühe toa. Seadsime end sisse ning läksime linna avastama. Minu esmamulje, pärast imearmsat Viñalest, ei olnud Havanast kuigi hea. Kuid me sattusime esialgu linnaossa mida polnud turistide jaoks üldse kohendatud. Läksime La Guardia restorani otsima kuna kuusime, et see pidi suletud olema. Kahjuks nii see oligi, juba päris pikka aega. Meie kartus oli, et riik ei lubanud seda paladari enam pidada, lihtsalt põhjusel, et La Guardia toimis liiga hästi, kuid eks seda näha ole, kas meie oletused ka paika peavad.
Läksime Maleconile jalutama. Kuna oli väga väga kuum ilm kadestasin kohalikke kes seal ujusid. Kuid lootsime, et selliseid ilmasid tuleb veel ning otsime jäätist ja nautisime hetke. Havana esmamulje oli minu jaoks juba 100% muutunud. Tagasi linna kõndisime mööda jalutajate tänavat. Jahutamiseks ostsime teeäärsest kohvikust ananassi daquirit sealt edasi suundusime Floriditasse, kus daquiri väidetaval välja mõeldi. Mina võtsin maasika maitselise ja see oli tõesti väga väga hea, parim mida ma olen seni joonud. Kahjuks oli ka hind 6 CUCi tükk. Jõime veel mõlemad kaks kokteili ning siis hakkas mul magu valutama kuna olin umbes 1 h jooksul joonud neli kokteili :S Istusime natuke Floridita ees ning kõndisime mööda Obsipot tagasi koju. Õhtul käisime me lihtsalt linna avastamas.
Havana
24. jaanuar


Kuna me ei tahtnud selles Casas enam ööbida otsisime LP järgi endale uut Casat. Käisime läbi umbes 3 Casat kui saime toa kohe Plaza Vieja juures asuvasse koloniaalstiilis Casasse, Ana ja Mireja Casa. Järgmisel päeval kolime neljaks päevaks sinna.
Kuna päike ei paistnud pidevalt otsustasine randa mitte minna, kõndisime hiinalinna, et saada vaheldust Kuuba köögile. Istusime ühte LP-s soovitatud söögikohta kus pidi kokk olema hiinlane. Toidud olid tõesti head, ning hinnaklass täiesti arvestatav. Korralik suur supikauss 3 CUCi. Samuti olid seal kaks kiisut kes olid hästi toidetud, kuna ühe kassi jalad olid haiged oli ta väga kartlik kuid tuli ikka sööma kui me talle kana pakkusime. Õhtupoole hakkas mul pisut kehv, kas see oli külmast või hiina toidust kuid putitasin end kodust kaasa võetud küüslaugu ning ohtra kummeli teega. Õhtul läksime varem koju, et kohvrid kokku pakkida.

Havana
25. jaanuar

Hommikul kolisime ümber oma uude ja ilusasse Casasse. Meie eelmises Casas polnud aknaid ning WC haises jubedasti, mistõttu polnud see Casa meie lemmikute killast.
Kuna ma ei tundnud end hästi ja järgmisel päeval oli meie mõlema sünnipäev otsustasin ma homseks terveks saada! Kummeli tee ja küüslauk aitasid, ning õhtuks tundsin end juba pisut paremini.
Õhtust sõime Plaza Viejal asuval Austrialaste juhitud toidukohas. Seal pakuti kohapeal villitud õlut ning euroopa päraseid toite. Kuigi ma liha söön vaid kord kuu või paari jooksul sõin ma seal ära peaaegu varda sašlõkki. Esiteks oli see väga hea ning teiseks polnud me kaks nädalat peale riisi, muna ja saia eriti midagi söönud.
Läksime vara magama, et homseks ilusti välja puhata.
Havana
26. jaanuar


Käes oli tähtis päev mida me Kuubale tegelikult tähistama tulimegi, meie mõlema sünnipäev :)Hommikul kinkis mees mulle Havana ainsast lillepoest ostetud roosikimbu, vahetasime kingitused ning otsustasime end kostitada rikkaliku euroopa pärase hommikusöögiga.
Läksime Palaza Havanal asuvasse viietärni hotelli. Võtsime röstsaia, peekoni, puuviljade ja juustuga hommikusöögi, lisaks värske mahl ja jogurt. Söök oli tõesti hea ning edasine plaan oli El Morro kindlusesse jalutamine. Üsna pea sai selgeks, et jalgsi pole võimalik sinna saada. Vahepeal käisime läbi Ambos Mundos hotellist, mille katusel pidid olema maailma parimad Mojitod. Kahjuks meie arvates see nii ei olnud, Eestis tehakse kindlasti paremaid :)
Võtsime takso, et kindlusesse sõita, maksime takso eest 5 CUCi, mingit kindlusesse sõitmise maksu 2 CUCi nägu ning lisaks kindluse sissepääsu 6 CUCi nägu. Järgmisel päeval saime teada, et Plaza Havana väljakult randa sõitev buss läheb samuti kindluse juurde ning mingit 2 CUCist maksu lisaks 5 CUCistele edasi tagasi piletitele maksma ei pea. Seega minek sinna on kindlasti bussiga odavam, kokkuhoid kahepeale 9 CUCi.
Kindlus oli vägev, isegi ilusam kui eelmisel aastal San Juanis külasatud El Morro kindlus. Kõndida sai päris palju ning erinevalt San Juanist ei olnud mingeid keelavaid märke äärte peale minekuks jne. Tegime mõned lahedad pildid ning läksime allapoole päikest nautima, vägevaid laineid ning Havana panoraami vaatama kuna seal polnud tuuline. Mõnulesime seal mõnda aega ning läksime edasi Maleconile.
Tänu tuulisele ilmale saime näha Maleconilt üle loksuvaid laineid. See oli hämmastav vaatepilt, täpselt see mida me Kuuba filmidest näinud olime. Kuna ma tahtsin saada laineid ilusti pildile kõndisime päris kaugele kus laine lõid mitme meetri kõrgusele ning pritsisid märjaks ka pool sõiduteed. Saime ise ka korralikult märjaks ning jõime ühes teeäärses kohvikus, mina teed ja mees rummi. Edasi läksime koju duši alla ning riideid vahetama. Kuna pidime õhtul Tropicanasse minema otsustasime enne seda söömas käija ning kusagil veini juua. Sõime austerlaste söögikohas õhtust ning pärast seda läksime head muusikat kuulama ja veini jooma Plaza Vieja juures asuvasse kohvikusse. Sõitsime Tropicanale vana USA autoga. Jõudsime kohale pisut enne etenduse algust ning saime tänu sellele valida head istekohad. Show ise oli meie jaoks pettumus. Kuna ma ei olnud varem kabareed vaatamas käinud ootasin lihtsalt midagi teistsugust. 80 CUCi nägu on palju küsitud ning näiteks seal pakutavad suupisted võiksid olemata olla, need tekitasid lihtsalt õudu, kuna minu omal olid lisanditeks hiire pabulad. Pärast showd oli kell päris palju ning otsustasime sünnipäeva lõppu oma casas nautida.

Havana
27. jaanuar


Ilm oli ilus ning otsustasime randa minna. Plaza Havanalt läheb randa buss 5 CUCi eest edasi tagasi, pilet tuleb lihtsalt alles hoida. Lained olid rannas võimsad, kohati koguni paari meetri kõrgused. Nautisime päikest ja ilma mõne tunni ning läksime tagasi casasse.
Õhtul leidsime ühe koha kus olid odavad 2 CUCised daquiri ning esimest korda suutsin ma Kuubal end sopsu juua. Õhtul siiski kusagile välja me ei läinud, kuna päike väsitas õhtuks korralikult ära.

Havana
28. jaanuar

Hommikul otsustasime süüa pizza calientet. See oli väga imeliku maitsega ning mina viskasin enamuse minema, tähendab panin selle ühele koerale nina alla, kuid isegi tema ei tahtnud seda. Soovitasin mehel samuti ära visata, kuid ta punnitas selle lõpuni süüa, nagu tavaliselt toiduga. Läksime taas randa ning vedelesime seal ilmselt 4 h.
Õhtul saime me kokku teiste Eestlastega kellega olime ühenduses olnud kogu reisi aja kuid nad sõitsid läbi suuremat teise osa Kuubast. Jõime paaris kohas kokteile kuid mingil põhjusel viskas mu mehel üles kõrge palaviku ning enesetunne oli väga kehv. Seepärast ei saanud me õhtul kuhugi edasi minna, läksime koju teda putitama. Taaskord aitas kummelitee, pärmseene tabletid, söetabletid ning ibuprofen. Öösel oli palavik ilmselt 40 kanti kuid hommikuks oli kõik korras. Ilmselt oli siiski midagi sellel pizzal halvaks läinud, õnneks läks asi kiiresti üle.

Havana
29. jaanuar


Otsustasime taas randa minna, kuna ilmaennustus ütles, et kuni meie Kuubal oleku aja (2.02) enam head ilma ei tule. Seekord otsustasime, et me päris randa ei lähe, kuna nägime teepeal basseini lamamistoolide ja baari osaga. Keegi meilt seal raha ei küsinud ning Mojitod olid 1,5 CUCi. Peale meie oli basseini juures veel üks Rootsi perekond ning mõned inimesed hotellist. Ilmselt arvati, et ka meie oleme hotelli külastajad. Võtasime päikest ilmselt viis tundi kuna tahtsime nautida viimast päikselist ilma, sest päikest ei näe me sellisena vähemalt kolm kuud.
Õhtul käisime me koos teiste Eestlastega Casa de la Musica’s. Pilet oli suhteliselt kallis, vist 20 CUCi. Isegi kohalikud pidid maksma sama palju kui turistid. Koht ise ei olnud meie jaoks selline nagu räägitud oli. Ilmselt sattusime me valel päeval. Klubis ei olnud sellist meeldivad chill õhkkonda, pigem oli seal lihaturg, kus noored Kuuba naised otsisid turiste kellele oma keha müüa. Muusika oli hea ning saime pisut ka tantsida kuid ei tekkinud pidutsemise meeleolu. Olime seal ainult paar tundi ja otsustasime siis koju jalutada.

Havana
30. jaanuar


Kuna meie puhkus hakkas läbi saama otsustasime Havanas läbi käija veel rummi muuseumist. Kuigi paljud seda ei soovitanud ei tahtnud me jätta juhust kasutamata. Pilet oli vist 8 CUCi.
Tahtsime minna ka tubaka vabrikusse kuid laupäev ja pühapäev oli see suletud. Minule meeldis muuseum väga. Meil oli õnneks väike, 5 inimesega grupp ning lõbus giid. Pärast tuuri saime maitsta 7 aastast Havana Clubi, kuna mulle rumm ei maitse siis ei osanud ma sellest midagi arvata ja enda oma andsin ära mehele, kes oskas sellest palju arvata :)

Havana
31. jaanuar


Kuna oli viimane pikk päev Havanas otsustasime lõpuks minna kaarikuga sõitma, mida meile oli pähe määritud juba Havanasse jõudmise algusest. Esialgne hind oli 20 CUCi kuid ütlesin, et sõidame 10 CUCi eest muidu jääb tehing katki. Esialgne vastus oli ei ning me hakkasime ära minema, loomulikult kutsus kaariku juht meid tagasi.
Poiss rääkis väga hästi Inglise keelt ning rääkis meile pikalt kõigist kujudest millest me mööda sõitsime ning muudest olulise väärtusega ehitistest. Kuigi suhtusime kaarikusõitu esialgu skeptiliselt jäime sellega väga rahule. Pärast seda saime Maleconil kokku teiste Eestlastega ning otsustasime läbi käija kirbuturult. See oli veel avatud paar tundi. Vahepeal nägime tõsist Coco takso rallit, ma ei kujuta ette mis turisti gruppi nad vedasid :) Turg ise oli väga võimas ning kahju, et me sinna varem ei läinud, sest pidime kõik läbi vaatama kiiruga. Ostsime ära viimased suveniirid ning valik oli parem kui kusagil mujal.

Havana- Varadero
1. veebruar


Pärast lõunat läks buss Varaderosse, kust läheb meie lend järgmisel hommikul tagasi Eestisse. Kuna tahtsime kindlasti käija tubakavabrikus läksime hommikul kohe sinna, et saada esimese grupiga sisse. Pidime siiski natuke ootama. Vabrik oli väga lahe. Kõige huvitavam oli meie arvates keset vabrikut olev suur laud mille taga üks töötaja luges mikrofoni ajalehte :) Vabrikust ostsime kaasa ka kaks karpi Romeo ja Julieta metallkarpides sigareid. Kui me oleksime varem vabrikusse tulnud oleksime saanud kõvasti parema hinna kohalikult giidilt kes ise varastatud sigareid müüs. Kahjuks oleks ta saanud meile sigarid alles järgmiseks päevaks. Lõunaajal sõitsime 7 CUCi eest taksoga bussijaama ning sealt edasi loksusime Varaderosse. Varaderos plaanisime peatuda Herradura hotellis, kuid sinna jõudes selgus, et toa hind üheks ööks oli 56 CUCi ning see oli meie jaoks liiga kallis. Läksime mehega LP-s välja toodud odavasse hotelli ning sealne öö hind oli 30 CUCi, hotelli nimi oli vist Villa La Mar. Tubade välimus oli isegi parem kui Herraduras. Õhtul käisime niisama Varadero peal kõndimas ning õhtust söömas. Leidsime ka turu ning ostsime veel viimasied suveniire :)

Varadero- Brüssel- Riia- Tallinn
2. veebruar

Üle mitme päeva oli taas ilus ilm, kuid meie pidime kella kaheteistkümneks lennujaama minema, et miinuskraadidesse sõita. Hommikul käisin korraks veel hotellist üle tee rannas ujumas ja viimaseid päikesekiiri nautimas. Rannabaari juures mõnules päikse käes 11 sisaliku ning alligaatori poja laadset elukat. Nad olid armsad aga kartlikud.
Võtsime lennujaama takso ning enne minekut käisime veel pangast läbi kuna meil polnud enam tollimaksu maksmiseks 50 CUCi. Lennujaama jõudes kiletasime oma kohvrid ja kaalusime üle, et need vastaksid Ryanairi 15 kg nõuetele. Pärast check- ini saadeti meid teise leti juurde kust meile anti 25 CUCi igale ühele...Mida? See oli küll super uudis, tundub, et Jetairfly oli tollimaksu kinni maksnud. Ilmselt on see ka tark mõte, kui mõni turist on kogu oma raha ära raisanud, peab kuidagi üle piiri saama. Kuna meil oli nüüd raha üle ostsime veel mõned suveniirid :D Tassi, Che T-särgid ning Kuuba pakirumme. Lennukile jõudes olin ma nii väsinud, et magama jäädes oleksin rahulikult mõned tunnid maganud kuid kuna lennuk tegi vahepeatuse Mehhikos, et turiste peale võtta, ei saanud ma magama jääda. Loomulikult aeti meid lennukist välja mingisse ootesaali kus saime krõpse ja limpsi osta. Kui Brüsseli poole startisime siis mul und enam ei tulnud ning taas ei maganud ma 8 h jooksul kordagi. Esimest korda minu jaoks lendas lennuk otse üle Atlandi ookeani, mitte üle Gröönimaa. Brüsselisse jõudes oli meil väga väga kiire kuna lend hilines 45 min ning nüüd oli meil Charleroisse Riia lennule jõudmiseks 2 h ja 30 min. Lootsime, et pagas tuleb kiiresti, kuid Murphy seadus töötab ja meie saime oma pagasi kätte viimaste seas 1 h möödudes. Selleks ajaks olime välja uurinud järgmise lennu Eestisse või Riiga, kuid otsustasime katsetada kas jõuame 1 h ja 30 min lennule. Taksojuht ütles, et sõidame ära 30 minutiga. Loomulikult ei olnud see nii, sõitsime 1 h ning maksima taksojuhile 170 EURi viie peale, suht jube summa! Lisaks ansime talle ka Kuuba sigari, mis peale ta kirjutas tšekile numbri 190 EURi :D Ega me ei lootnudki lennule enam jõuda kuid veel ühed Eestlased lasti enne meid lennukile, kuigi check-in oli suletud juba 30 minutit tagasi. Samuti saime lennukile ka meie. Kuna mul oli kaks käsi pagasit hakkas teenindaja sellega norima, üritasin oma asju kokku toppida ning ta lasi meid siiski peale. Jõudsime enne seda ooteruumi kui inimesi hakati peale laskma. Olime õnnega koos, juba 36 h magamata ning 170 EURi vaesemana, poleks me tahtnud tagasi sõita BRU National lennujaama Eesti õhu lennule. Riiga jõudes oli juba kodu tunne :) Nüüd palvetasime, et mu auto käivituks pärast 27 päeva seismist ning -30 kraadi. Õnneks ta ei vedanud mind alt ning pressisime end viiekesi koos 10 kotiga sisse, et süüa ostma minna. Poest ostsime musta leiba, olin sellest unistanud juba viimased kaks nädalat. Millegipärast oli mul kohutav isu ka suitsujuustu rõnaste järele mida laatadel müüakse, kuid seda saime alles hiljem Eestis. Sõime Riias ühes kaubanduskeskuses ja üritasime kogemata teenindajatele mitte öelda ola, gracias jne :) Pärast sööki võtsime suuna Tallinna poole. Õhtuks jõudsime koju ning kuigi oma voodisse oli nii hea pikali visata, rändas mõte peagi järgmise reisi suunas...Kahe nädala pärast saigi see ostetud, et ennast kooli lõpu puhul premeerida, kuid sellest peagi :)
Kuis kuuba on vägev ja ma loodan väga, et varsti saame me seda osa Kuubast avastama minna kuhu me seekord ei jõudnud. Soovitan soojalt!

1 comment:

  1. Hea ülevaade. Meil ka Kuubale minek ja kohe jaanuari alguses ja muide, sama marsruut! ;) Vaid vastupidises suunas ja Santa Clara ja Cienaga de Zapatal teeme ka peatuse.

    ReplyDelete