Sardiinia 21 september- 2 oktoober 2010

Tallinn- London
21. September

Lend Londonisse läks õhtul enne üheksat. Enne lennujaama minekut saime emme, Ave, Raineri ja Geiryga minu ja Antti juures kokku. Kuna A, R ja G polnud varem lennukiga sõitnud oli vaja julgustust võtta :) Mehed ja Ave võtsid mõne lonksu rummi ning meid viidi lennujaama ära. Ülejäänud lendudeks printisin ma Easyjeti boarding passid välja aga Tallinn-London lennu jaoks ei teinud ma seda teadlikult, et Ave, R ja G saaksid nö „päris“ mitte A4 paberile prinditud lennupiletid. Tallinnas ei ole tavaliselt pikka järjekorda ning saimegi piletid suurema vaevata kätte.
Nagu alati saime Tallinna lennujaamas kiiresti ka läbi turvakontrolli ning ootasime lendu. R oli pisut paanikas, G ei osanud midagi karta ja oli pigem elevuses. Õnneks oli lend rahulik ning turbulentsi polnud, vastasel juhul oleks R ja Ave kindlasti kartnud. Lennu lõpus hakkasid G kõrvad valutama. Jumal tänatud, et ta on 7 aastane ning talle saab vähemalt öelda mida teha, et kõrvad lukust lahti saaks. Ma ei kujuta ette mida võivad tunda sülelapsed...Maandusime ilusti ning Londonisse jõudsime enne keskööd, pidime öö Stanstedis veetma ja läksime kiiresti kohta otsima kuhu me kuuekesi ära mahuksime. Eelmisest ööbimisest Stanstedis olime me nii targad, et meil olid taas kaasa võetud täispuhutavad madratsid. Need samad mida kasutatakse vees :) Puhusime need täis, pesime hambad ning mina läksin kohe magama. Teised jäid veel mõneks ajaks üles. Järgmisel päeval pidime kell kuus üles tõusma, et Londoni bussi peale minna.

London-Cagliari-Alghero
22. september

Ma magasin üllatavalt hästi. Äratuse panin ma pisut enne kella viite ning kohe üldse ei olnud soovi mul selle peale üles tõusta. Kuid pidime bussile minekuks hakkama end sättima. Pesime hambad, kerisime madratsid kokku ja panime need kotti, et reisilt tagasi tulles neid uuesti kasutada. Otsisime üles pagasi hoiu ning jätsime oma kohvrid ca 5 GBP eest mõneks tunniks hoiule. Otsisime üles bussipeatused, teised ostsid putkast kohvi, Geiry sõi jäätist ning mina ostsin ühe vee. Kella kuue paiku tuli buss ning algas sõit Londonisse. Sõit kestis 1,5 h. Jõudsime kesklinna ning plaanis oli käija Big Beni ja Buckingham palace’t vaatamas, samuti käija pargis oravaid toitmas. Ave, R ja G ei olnud varem Londonis käinud ja me püüdsime neile võimalikult palju linna tuntumaid vaatamisväärsusi näidata. Ostsime Subwayst võileivad. Teistele see väga ei meeldinud aga mulle ja Anttile maitseb Subway alati. Vantsisime linnas jala, õnneks olin endale vahetult enne reisi Eestist ostnud madala tallaga sügissaapad, need olid mugavad aga jalad väsisid siiski ära. Seekord ostsin kodust kaasa oravatele pähkleid. Geiryga üksteise võidu hakkasime oravaid otsima, et neile süüa anda :) Nad on tõesti väga armsad. Käisime kohe mitmes pargis kus tegime neist ka hunniku pilte. Avel oli oravatest lõpuks kõrini kuid meie jäime rahule. Esmalt käisimegi pargis, seejärel Buckinghami palees, uuesti pargis, Big Beni juures, uuesti pargis ning siis olime kõik parajalt väsinud, et pisut kohvikus istuda. Nägime istudes actionit, üks pätt varastas lõhnapoest lõhna ning talle jooksid järele mitu turvameest, tõmbasid ta praktiliselt meie ees pikali ning ootasid politseid :) Mitu inimest istusid mehe peal ning kui lõpuks keegi poest kohale tuli viidi ka lõhn tagasi poodi. Politsei tulemist me ootama ei jäänud. Kui hakkasime tagasi bussipeatusesse minema avastasime, et bussipeatus on kaugemal kui me arvasime. Kui tundus, et nägime kaugelt Stanstedi bussi jooksin kiirelt sinna ning selgus, et bussis on alles vaid 5 kohta. Kuna ma ostsin piletid mitu kuud varem arvasime, et kohad on broneeritud aga nii see paraku ei olnud. Bussipeauses pidi vähemalt 10 minutit varem kohal olema ja meie jõudsime täpselt lahkumise ajaks. Mina, emps, A, R ja G läksime ühe bussi peale ning Antti sai teise bussi mis läks samuti lennujaama. Õnneks meil vedas kuid selgelt oleksime pidanud hoolsamad olema pileteid lugedes...Jõudsime tagasi lennujaama, võtsime oma kotid pagasihoiust ning pidime ootama veel mõne tunni kuna lend läks kell neli. Kuna mul olid seekord boarding passid välja prinditud saime check-In’i teha spetsiaalses letis ning me ei pidanud ootama lõputus järjekorras. Turvakontroll möödus samuti tõrgeteta ning ootasime ca tunnikese oma lendu. Lend Sardiiniasse möödus ka seekord õnneks turbulentsita ja jõudsime ilusti Cagliarisse kus lennujaamas ootas meid rendiauto. Läksime Anttiga seda ära võtma, saime auto kätte ning kui tulime teisi peale võtma siis Geiry avastas, et ta oli oma mängukoera maha unustanud ilmselt WC-sse mis oli enne turvakontrolli. Geiry lasi juba pisarat oma koera pärast :) Kuna Ave ja G ei osanud hästi inglise keelt läksin ma turvateenistusega rääkima, et G koera minna ära tooma. Läksime koos Geiryga tagasi ning lennujaama töötajad olid väga abivalmid, pärast küsisid, et kas me leidsime üles ja kas kõik on hästi. Väga positiivne mulje jäi neist. Koer kätte saadud sättisime end autosse ning TomTom-i abiga panime sisse meie Alghero apartmenti aadressi. Kuna kell oli üheksa siis eeldatult pidime me Algherosse jõudma pisut pärast südaööd.
Vahepeal tegime ühe peatuse kuna R tahtis suitsu teha ja teised tahtsid jalgu puhata. Jõudsime ilusti apartment juurde, helistasin meie hostile Fabiole kes juhatas meid apartmenti. Broneerisin selle Holidaylettings.co.uk aadressilt (www.holidaylettings.co.uk/46627) ja sain tõesti väga hea hinna. 800 EURi asemel maksime poole vähem kuna ma küsisin hinnaks 400 €. Apartment on mõeldud 8-le inimesele ja see on reaalsuses tunduvalt ilusam kui piltidel. Mina pakkisin mõned asjad lahti ning läksin magama, Antti ja R jäid veel üles, sest Antti käis poes ja ostis kusagilt Sardiinia. Pärast paari lonksu tuli mul väga hea uni :)

23. september

Magasime hommikul pikalt ning mehed käisid poes, et hommikusöögiks asju osta. Pärast sööki hakkasime ennast randa sättima. Kuna teiste jaoks oli see esimene reis päikese alla olid nad juba esimese palmi juures pildistamas :) Enne reisi ei uskunud Ave ja R, et Sardiinias palmid on. Nad arvasid, et ma lihtsalt ilustasin Sardiiniat, et nad reisile tuleksid :) Ilm oli suhteliselt soe kuid mitte nii palav nagu me lootnud olime. Päike oli soe aga tuul oli üpris tugev. Sellest hoolimata võtsime terve päeva päikest ning mõnulesime. Pärast päevaitamist läksime koju ja tegime süüa. Õhtul läksime linna uudistama. Vaatasime ühes pubis kohalikku jalgpalli mängu ning kesklinnast ostsime imehead Gelatot. Pärast keskööd läksime koju magama kuna päike tegi omatöö ning olime väsinud :)

24. September

Kuna hommikul oli pilvine otsustasime, et sõidame Sassarisse mis asub Algherost ca 20 km sisemaale. Enne minekut ostsime pudeliga kaasa Itaalia veini meie apartmenti kõrval asuvast veinikohast. Kohalik müüja müüs veini otse vaadist, 1l maksis ca 1,5 €, seejärel võtsime suuna Grotta di Nettuno juurde. Vahepeal peatusime pildistamiseks. Kohale jõudes oli halb üllatus, et koopad olid suletud seekord jäi meie koobaste külastus ära. Pidasime pisut plaani kuhu edasi minna ning otsustasime, et läheme Sassarisse. Sassaris pidi olema palju ilusaid palzasid ja kitsaid, Itaaliale iseloomulikke, tänavaid. Sassari on suhteliselt suur linn kuid kitsad tänavad meenutasid mulle kohati Roomat mida ma väga armastan :) Kuna meil olid kõhud tühjad otsisime kohe üles kohaliku pizza restorani. Minule sealne pizza nii head muljet ei jätnud nagu Roomas söödu kuid teised jäid väga rahule. Ostsime taas ka gelatot mis maitses ülimalt hästi. Kolasime Sassaris niisama LP soovitatud vaatamisväärsuste järgi ringi. Vaatasime üle erinevad Plazad jms. Üritasime enne Sassarist ära sõitmist leida üles poodi kust saaks midagi juua osta kuid tänu siestale olid kõik kohad suletud. Nägin seal ka ühte näljast kiisuema koos oma pojakesega ning oleksin nii väga tahtnud neile süüa osta kuid pood oli kinni. Esimest korda kohtasin inimesi nagu mina, kaks meest tulid kasside juurde ning andsid neile kaasas olevat konservi. Minu süda oli kohe rahulikum, ütlesin neile: „God bless you“ ning läksime auto juurde, et Algherosse tagasi sõita :)
Õhtul tegime korraliku õhtusöögi ning minul läks nii kehvasti, et ma jõin vist üksinda enamuse valgest veinist ära mille me olime ostnud ning seda oli palju…Mul oli lõpuks nii halb olla, et rääkisin suure valge mehega. Pärast seda õhtut suhtusin veini kahtlevalt ning pikka aega ei olnud minu suhted valge veiniga head. Suutsime Ave, R ja G’ga veel ka linna peale minna, kuid ma ei saa öelda, et mul sellest linna külastamisest väga selged mälestused oleksid. Sain oma õppetunni- odav ja hea Itaalia vein ei ole suurtes kogustes hea :)

25. September

Hommikul planeerisime me randa minna kuid kuna ilm ei olnud taas hea siis võtsime suuna hoopis Bosa linna poole mis pidi väga ilus pisike linn olema. Juba maastik sinna sõites oli imeilus. Leidsime palju super vaatega kohtasid kus tegime pildistamise peatusi ning nautisime vaadet. Ave panime me rooli ning aegajalt võttis tal südame alt jahedaks, sest kurvid, tõusud ja langused olid mägedes väga järsud. Kuid Sardiinia maasik võttis hingetuks, mina ei oleks uskunud, et seal niivõrd ilus loodus on. Tegime peatuse ühes pisikeses rannas, kui ilm oleks soojem olnud, oleksime saanud ka ujuda. Bosa’sse jõudsime samuti siesta ajal, seetõttu olid kõik toidukohad ja poed esialgu kinni. Jalutasime linnas niisama ringi, tegime kuulsa jõe ääres pilte ning enne ära minekut istusime pisikeses kohvikus, et gelatot süüa. Kui me tagasi Algherosse sõitsime oli siesta läbi ning leidsime Algheros ühe ilusa restorani kus pakuti erinevaid isuäratavaid pastasid. Ave ja R ei tahtnud sinna minna kuna koht oli üle keskmise kallis. Lõpuks otsustasime, et läheme ikka sööme seal ühe korra. Toidud olid tõesti väga maitsvad, suurepärane Itaalia pasta :)
Õhtul jalutasime pikalt linnas ringi ning istusime ühte kohta maha kus võtsime ühe mojito. Otsustasime Anttiga, et võiksime sellel reisil ühe korra ööklubisse jõuda. Uurisime teenindajalt, et kus võiks olla mõni hea klubi, olime ühte nime varasemalt kuulnud. Meid juhatati mingile tänavale ning otsustasime, et läheme vaatame mis seal toimub. Teised ei viitsinud meiega kaasa tulla ning läksid koju. Meie läksime klubi otsima kuid saime lõpuks teada, et koht mida me otsisime asub mitukümmend kilomeetrit linnast väljas :) See oli põnev uudis. Kuna me enam edasi ei viitsinud kõndida istusime ühte baari kus pakuti erinevaid kokteile ning seal oli palju kohalikke noori kes olid peole minemas. Seal saime teada, et toimub suvelõpu pidu ning, et see on suur ja vinge üritus. Pilet oli vist 40 € ning selle eest sai ka tervitusnapsi. Mõtlesime pisut ning otsustasime siis, et vahetame kodus riided, võtame raha ning lähme taksoga sinna klubisse. Kui riided vahetatud läksime baari tagasi ning sealne töötaja kes hästi inglise keelt ei rääkinud kinnitas meile, et taksoga saab 5 € eest klubisse. Võtsime siis takso ning ütlesime sihtkoha kuhu me sõita soovime. Olime vaevalt linna piiril kui taksomeeter juba 13 € näitas. Ma olin juba korralikult sabinas ning küsisin taksojuhult, et palju sinna sõit siis maksab, ta ütles, et 40-50 €. Meil vajus suu vist maani…Olime esialgu vihased selle baari töötaja peale kes meile jama ajas, siis tahtsime taksost maha minna aga olime juba keset tühermaad ja otsustasime peokohta sõita. Kuna meie rahaline seis ei olnud sellel ajal kiita oli taksosõit korralik hoop rahakotile. Lootsime, et kui tuleb lahe pidu siis on vähemalt raha asja ette läinud. Kohale jõudes leidsime eest avatud (ilma katuse ja seinteta) klubi/baari sarnase koha. See meenutas meile Triinu baari mis asus Lõuna-Eestis Antsla lähedal. Rahvast väga ei olnud ning kuna väljas oli külm oli ka klubis väga külm. Üritasime leida tuulevaiksemat kohta ning võtsime oma tervitusnapsud. Istusime seal külmetades, muusika oli suhteliselt tundmatu. Rahvast vaikselt tilkus juurde kuid üritus tundus nigelavõitu. Kell oli ca üks kui me hakkasime mõtlema, et huvitav kuidas me sealt tagasi saime. Kirusime ennast, et me oma autoga ei tulnud, kuid mis teha, mis tehtud see tehtud. Saatsime sõnumi R’ile, et ehk ta tuleb otsib meid siis pärapõrgust ära kuid ilmselt nad magasid ja me helistama ka ei tahtnud hakata. Leidsin pika otsimise peale baarist ühe töötaja sõbranna kes inglise keelt rääkis, keegi teine seal inglise keelt ei rääkinud. Temalt saime teada, et ca kella 4 või 5 ajal tuleb siia shuttle bus mis viib 5 € eest meid tagasi linna. Saime nüüd aru, et see sama mikrobuss vedas inimesi ka linnast siia kuid baari töötaja ei osanud meile õigesti seletada mille peale me minema peame. Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema, mina juua ei tahtnud kuid Antti võttis mõned kokteilid. Lõpuks läksime ka tantsima, muusika oli meie jaoks tundmatu kuid mõne loo peale läks kogu saal hulluks :) Lõpuks oli rahvast juba väga palju. Vinge kogemus oli see, et kuigi ka minul olid madalad jalanõud nägime me kogu baaris üle teiste peade. 2-3 inimest olid meist pikemad kuid enamus itaallasi olid jupikesed :) Sain esimest korda elus tunda end pikana, 171 cm kasvu juures ei juhtu seda just tihti :) Iga natukese aja tagant käisime uurimas, et ega bussi pole tulnudja kui buss lõpuks tuli läksime kiiresti peale ning ootasime bussis ca 30 min. Bussi tulid veel mõned poisid ja tüdrukud ning võtsime suuna linna poole. Bussijuht pani meid kesklinnas maha, maksime talle 10 € ning saime ilusti koju. See ööklubi oli kindlasti väga lahe suvel soojaga ning meile oleks seal samuti rohkem meeldinud kui me poleks taksosõidust end paljaks maksnud :)

26. September

Ilmad ei olnud endiselt soojaks läinud. Päike oli täna väljas kuid tuuli oli üpris tugev. Sõime kodus hommikust ning kuna ärkasime suhteliselt hilja sättisime end kodust välja pärast kella 12st. Kuigi ilm ei olnud päikese võtmiseks ideaalne panime autole hääled sisse ning sõitsime La Pelosa randa mis asub Algherost ca 40 km põhja poole. See peaks olema üks ilusamaid randasid piirkonnas. Kohale jõudes otsisime pikalt parkimiskohta ning parkimine ranna juures oli suhteliselt kallis. Maksime mitu eurot tunni eest. Rand oli tõesti imeilus. Sättisime ennast liivadüünide taha pikali ning asusime päikest võtma. Me ei olnud ainsad päikese nautijad ning isegi kribu krabu müüjad üritasid rannas raha teenida. Tegime seal fotoseeria kuna rand oli lihtsalt niivõrd ilus :) Võtsime tunnikese päikest ning seejärel liikusime edasi. Tegime peatuse veel ühes rannas mille LP tituleeris ilusaks kiviseks rannaks. Seal oli ikka väga külm. Korjasin sealt hunniku ilusaid pisikesi valgeid kive kuna tahtsin neid kodus kaunistusena kasutada ning liikusime edasi. Sõitsime Stiniosse lootsime seal midagi süüa ning külastada kindlust millest pidi hea ilma korral nägema Corsicat. Jõudsime Stiniosse kella kuue paiku ning veendusime taas, et ükski restoran avatud ei ole…Itaalia väikekohtades võib sellega tõsiselt hätta jääda kui nälg juba silmade eest mustaks võtab. Saime mingist kiirtoidu kohast suhteliselt kahtlase väärtusega pirukad ning liikusime kindluse poole. Ave, R ja G üles ei tulnud kuna oli tuuline ning nad otsustasid mitte raha kulutada. Meie ja emps käisime üleval ning nautisime vaadet. Corsica paistis tõesti kaugusest kuid tuul oli niivõrd tugev, et kaua me vaadet nautida ei saanud. Stinio lähedal oli ka üks kivi mis pidi välja nägema nagu elevant. Hoidsime silmad lahti mägise maastiku suhtes kuna arvasime, et mingi mägi on nagu elevant :) Lõpuks leidsime teepealt juhised kivi juurde. Kaugelt vaadates meenutas see kivi tõesti elevanti :) Kuna väljas oli külm ning me olime endiselt näljased võtsime suuna koju, et poes käija ja õhtusöök valmistada. Õhtul me pikalt väljas ei käinud kuna ilm ei olnud hea.

27. September

Kella viieks oli meil planeeritud veinimõisa tuur Alghero lähedal. Päeval võtsime me päikest nii palju kui seda oli. Rannas lasime empsiga endale teha massaaži. Tai naisi kes massaaži pakkusid oli seal väga palju. Mina võtsin 5 € eest selja ja kaela massaaži 10 min. See naine tegi tõesti super head massaaži ning jäime väga rahule.
Mul olid olemas veinimõisa GPS koordinaadid ning kella nelja paiku võtsime suuna veinimõisa Azienda Agricola Leda' d'Ittir poole. Info ja nende kontaktid sain ma Tripadvisorist. Jõudsime sinna ilma probleemideta TomTomi abiga. Kuna ma ei olnud varem veinimõisas käinud ootasin seda tuuri väga. Ma ei mäleta palju me neile maksime aga suhteliselt mõistliku tasu eest saime viinamarja ja oliivi istanduse tuuri ning pärast seda oli maitsmise osa. Naine kes meile tuuri tegi oli ühtlasi ka koha omanik. Veinimõis kuulus tema vanavanematele ning nad restaureerisid kõik hooned ja hakkasid seal mõned aastad tagasi uuesti veinimõisa pidama. Koht ise oli ülimalt ilus, saime maitsta erinevaid viinamarjasorte. Seal olid tuhaneid oliivipuid ja jutt mis ta meile rääkis oli samuti põnev, enamust sellest ma loomulikult ei mäleta ;) Tuuri parim osa oli siiski degusteerimine. Saime kõik maitsta veinide kõrvale erineva tugevusega pecorino juustu. Ning veinimõisa ülimalt maitsvaid oliive. Need on parimad oliivid mis ma iial söönud olen. Ostsin neid ka koju kaasa kaks purki ning need said mul otsa paari nädalaga. Kuna ma ei ole veiniekspert on mul väga raske hinnata seal pakutud veinide kvaliteeti. Veinimõis ise kiitis ennast muidugi palju kuna nad võistlevad suurte tegijatega nagu Campari jms siis on neil võimatu püsida konkurentsis suure mahuliste tootjatega kaotamata sealjuures kvaliteeti. Kuid nad müüvad enamuse oma toodangust kohalikele tootjatele. Nende sõnul oli 2010 a. sügis üldse väga kummaline ilma poolest. Kuna septembri lõpus on tavaliselt ammu viinamarja saak koristatud siis sel aastal hakkavad nad saaki koristama alles oktoobri alguses. Kuid meie jaoks oli see mõnes mõttes hea, saime viinamarju otse põõsastelt noppida. Sõime ka viinamarjasid mis on mõeldud söömiseks mitte veini jaoks, need on ikka nii mesimagusad :) Meie poodides müüdavad viinamarjad maitsevad nagu sealsed veiniks kasvatatavad viinamarjad. Ostsime kohapealt kaasa lisaks oliividele ka kohalikku oliiviõli ja ühe nelja veini segust tehtud veini. Seal veinimõisas pidi olema üks eripära, nimelt kasvavad kusagil lähedal eukalüpti puud ning tänu sellele on nende veini eripäraks õrn eukalüpti maik. Veinimõisa tuur oli kõik mida ma ootasin. Jäime sellega tõesti väga rahule :)

28. September

Lootsime väga, et saame päeva rannas veeta kuid kahjuks päikest jälle ei olnud. Läksime pärast hommikusööki ca kell üks linna jalutama. Emps, Ave, R ja G läksid enne meid ning mina ja Antti hiljem. Sattusime rannas kohta kus olid majad kodututele kassidele ning inimesed olid neile sinna sööki pannud. Õnneks oli mul kassitoit kaasas ning sain neile kõik neli pakki ära panna. Kiisud olid näljased ning mul oli nii kahju, et neid seal taas nii palju oli :( Vähemalt oli hea, et neil olid seal majakesed kus nad said vihma käest varju ning toit ja hoolitsevad inimesed kes neid meeles pidasid. Paitasin neid seal pikalt ning pärast seda läksime sadamasse jalutama. Trehvasime juhuslikult tuuri korraldajate peale kes pakkusid tuure Grotta Di Nettuno juurde kuhu me tahtsime varasemalt minna aga kuna seal oli vee tase liialt kõrge või meri oli tormine siis olid väravad kinni. Tundus, et nüüd oli kõik OK ja inimesed said jälle koopiad minna vaatama. Esialgu mõtlesime, et läheme ka paadi peale mis viib meid sinnani ning siis läheme koobastesse. Kuid saime teada, et koobaste sissepääs ei kuulu hinna sisse ning paadisõidu eest pidime maksma lisaks 20 € pluss sissepääs koobastesse. Otsustasime, et sõidame sinna autoga. Helistasime teistele ning kutsusime neid ka, emps tahtis tulla aga Ave, R ja G otsustasid, et nad ei tule kuna tahtsid raha säästa. Üritasin neile rääkida, et nad tuleksid kaasa, sest nad hiljem kahetsevad seda kui nad midagi põnevat tegemata jätavad. Nad jäid oma otsusele kindlaks ning mõtlesin, et mis seal ikka, et eks nad hiljem aru saavad, sest kõik asjad tuleb ise läbi teha, teiste jutust tavaliselt ei piisa. Minul on varasematel reisidel olnud päris palju juhuseid kus ma pole viitsinud midagi teha või ei ole raatsinud raha kulutada ning hiljem kahetsen, sest niipea samasse sihtkohta tagasi ei sattu. Hiljem Eestis ütlesid nad, et koobastes käimata jätmine nende jaoks suurim viga mis nad tegid, kuid eks järgmisel reisil ollakse sellevõrra targemad :) Meie võtsime suuna koobaste juurde. Juba see mägine tee mis viis alla koobaste juurde oli sõitu väärt. Mul on hea meel, et me merd mööda koobastesse ei läinud, oleksime nii paljust ilusast ilma jäänud. Kõik kes meile teepeal vastu tulid olid meeletult väsinud, sest nendest treppidest üles ronimine ei ole kerge. Alla tulek oli küll väga mõnus ja vaated olid ülimalt ilusad. Koobasteni mineku eest ei pidanud midagi ka maksma, sissepääsu tasu küsiti alles koobastesse minnes. Tegime juba teepeal meeletult palju pilte, sest tee alla oli tõesti väga ilus. Soovitan soojalt. Koobastesse jõudes tabas meid halb üllatus, pidime koopaid avastama minema koos ca 100 liikmelise turisti grupiga kes saabusid sinna laevadega. See muutis kogu elamuse ebameeldivaks :( Empsile meeldisid koopad väga. Kuid meie Anttiga oleme selles osas pisut ära hellitatud, et liiga turisti kogemused ei anna enam seda emotsiooni mida tahaks. Võrreldes Kuubas Vinaleses käidud koobastega oli siin kõik turvaline ja piiratud, kuid Kuuba on Kuuba ja see ei häirinud meid niivõrd palju. Trotsi tekitas see, et olime sunnitud minema koos turistigrupiga, sest eraldi meid ei lastud ning koobastesse ei saanud isegi kõndida. Saime astuda imepisikesi samme turistide järjekorra lõpus. Vahepeal olid seal keppide ja tõukeraamidega vanainimesed ning koobaste ilu nautida ei saanud :( Koopad olid ilusad kuid mulle jättis parema mulje tee mis viis alla koobasteni. Kui koobastes käidud hakkasime tagasi üles minema ning see oli korralik katsumus. Trepi astmeid oli palju ning iga natukese aja tagant tegime hingetõmbe pause. Tagasi sõites tegime paar peatust kohtade juures kus oli vastavalt siltidele ilus vaade. Kodus tegime õhtusööki ning käisime linnas suveniire vaatamas. Mul on alati komme pisut varem asjad valmis osta, sest ma ei taha suveniiride ostmist viimasele minutile jätta.

29. September

Nagu alati hakkasid puhkuse lõpus ilmad soojemaks minema. Lõpuks ometi saime rannapäeva mida me nii pikalt oodanud olime. Läksime randa kohe pärast hommikusööki ning istusime seal kuni kella neljani õhtul. Loomulikult saime endale pisut roosaka jume kuid patareid said korralikult laetud. Õhtul käisime poes, ostsime koju kaasa võtmiseks oliiviõlisid jms asju. Pärast õhtusööki käisime veel linnapeal ning läksime koju, et järgmisel päeval samuti päikest nautida.

30. September

Olime taas rannas lõunast kuni õhtuni, et nautida viimaseid päikesekiiri. Kuigi vesi oli külm käisime me ujumas. Ma nautisin pikalt vett ning vaadet mis rannast mägisele maastikule avanes. Sardiinia loodus on suurepärane! Õhtul valmistasime rikkaliku õhtusöögi ning nautisime Itaalia veine. Järgmisel päeval planeerisime hommikul ära sõita, et saaksime Cagliari lähedal asuvast Outletist läbi käija. Õhtul tegelesime asjade pakkimisega. Nagu alati oli mul liialt palju asju ostetud ning paljud neist pidin empsi kotti panema. Lõpuks saime kohvrid niimoodi ära pakitud, et tundus olevat õige kaal. Antti ja R käisid meie apartmenti juures olevas veinimüügi kohas minu kohvrit kaalumas ning selles olid mõned lisakilod. Otsustasin, et hakkan asju käsipagasisse paigutama homme lennujaamas.

Cagliari- London
1. oktoober

Sõitsime korterist ära suhteliselt vara. Korteri võtmed andsime Fabio isale kes elas alumisel korrusel. Kuna me rentisime endale suhteliselt pisikese ja odava auto siis R pidi ühte kohvrit esiistmel süles hoidma ning tegime seetõttu vahepeal peatusi, et ta saaks jalgu puhata. Kuna kogu reisi jooksul oli mul väga suur soov lammastega pilti teha siis me otsisime koguaeg silmadega lambakarja kellega ma saaksin pildile jääda. Teadsin, et kui ma seda pilti ära ei tee siis ma hiljem kahetsen :) Lõpuks leidsimegi lambad kes parajasti karjamaalt talli juurde jooksid. Läksime neile järgi ning ma ronisin aedikust sisse. Antti muudkui klõpsis pilte ja kui me hakkasime just ära minema ja ma aiast väljas olin tuli suure määgimise peale kohale ka lammaste omanik. Näitasime talle lolli näoga fotokaamerat, tänasime ja läksime ära :) Tundus, et ta ei saanud me peale väga pahaseks. PS! Sardiinias on iga elaniku kohta 2 lammast kokku hinnanguliselt 3,8 miljonit :) Kuna Sardiiniat rünnati alati merelt siis kõik sealsed rahvustoidud on seotud mitte mereandidega, nagu arvata võiks, vaid lammaste jms. Jõudsime pärast lõunat outleti. Kahjuks oli see suhteliselt uberik ning kuna ilm oli hea hakkasime juba kahetsema, et me Algherost päeval ära tulime, oleksime saanud kogu päeva randa nautida, sest lend läks alles õhtul. Kuid mis teha, veetsime aega poodides kolades. Ostsime endale mõned asjad ning võtsime suuna lennujaama poole, et jõuaksime auto ära anda, asjad ümber pakkida jne. Kuid lennujaama jõudsime selgusele, et empsi kott ise on juba väga raske ning koos asjadega kaalus kott 45 kg. Ehk siis 13 kg üle. Kuna seal oli palju minu asju alustasin ümberpakkimist. Koguseliselt oli kõike vähem kui minu suures kotis kuid kott ise kaalus palju. Kallasin siis mõned oliivid kilekottidesse, purgid ja vedeliku viskasin ära. Tõstsime võimalikult palju asju ümber ning lõpuks õnnestus minu 7 ja empsi 13 ülekilo ümber paigutada nii, et saime ilusti kotid ära anda. Tänu välja prinditud boarding passile saime kiiresti check-in’ist läbi. Lend möödus ilusti ning jõudsime Stanstedi lennujaama kesköö paiku. Puhusime oma madratsid täis, pesime hambad ning tõmbasime kerra. Lend läks päeval kella kahe paiku ning mina magasin nagu nott hommikuni.

London- Tallinn
2. oktoober

Ärkasin kella kümne paiku ning pakkisin oma asjad. Ave, R, emps ja G olid toolidele kolinud, nad olid ka meile kohad võtnud ning ma magasin seal veel tunnikese edasi. Ma arvan, et kokku magasin ma vähemalt 9 h. Kõrvatropid ja silmaklapid aitavad mul magada enamuses situatsioonides :) Need on minu jaoks juba asendamatud! Kui check-in avati läksime oma asju ära andma ning sattusime noore ja kogenematu töötaja peale kes saatis meid tagasi 0,5 kg ülekilo pärast. Paigutasime siis taas oma asjad ümber ning teised töötajad ütlesid, et see oli uus poiss, et tegelikult ei oleks midagi juhtunud kui meil oleks 0,5 kg üle olnud. Kuid saime ilusti kotid ära antud ja turvakontrollist läbi. Teisel pool selgus, et lendu lükatakse ca 2 h edasi. Oma suureks rõõmuks avastasin, et Stanstedis on The Bodyshopi pood. Varasemalt ma ei olnud kahjuks seda märganud kuna pood oli pärast seda ust mis väravateni viib. Kuid seekord mul vedas, poes olid allahindlused ning ma sain oma kreemide jms varusid täiendada. Mehed istusid pubis ja vaatasid jalkat ning meie kolasime mööda poode ringi. Enam lendu edasi ei lükatud ning saime ilusti lennukile ja jõudsime tagasi koju. Tallinna lennujaamas oli rõõm suur, et kõik kohvrid tervelt meieni jõudsid. Sardiinia oli super ilus ja sain taas kinnitust kui väga ma Itaaliat armastan :)

Ibiza 14-25 mai 2010

Tallinn- London
14. Mai

Ibizasse jõudmiseks pidime esialgu öö veetma Londonis, Stanstedi lennujaamas. Londonisse jõudsime õhtul kell kümme läbi ning selleks ajaks olid kõik toolid hõivatud. Meil vedas ning meie saabudes lahkus üks paarike, saime viis järjestikust tooli. Jumal tänatud, et ma olin kaasa võtnud magamiskoti. Enne reisi kahtlesin, et kas seda on ikka vaja, kuid ilma magamiskotita oleks öö olnud kohutav...Lennukilt tulles ostsime suure piparmündi Bailyse ning limpsisime vaikselt seda. Mina olin juba unine ning Antti lasi mul magada, kuna tal esialgu und ei olnud. Erinevalt varasemast kogemusest, käis Stanstedi lennujaamas kohutav sebimine, Pontis’t kinni ei pandud ning samuti oli Spar ööläbi avatud. Osad inimesed sebisid ning lennu ootajad üritasid magada. Mina ärkasin iga tunni või kahe tagant, kuid sain siiski magada 7 h. Selleks ajaks oli vabanenud veel rida toole ning Antti piisavalt väsinud selleks, et mõni tund tukastada.

London- Ibiza
15. Mai

Kuna meie lend läks alles 12:30 oli meil veel 5 h oodata. Check- in käis õnneks kiiresti ning teisele poole jõudes otsustasime kaasa osta kangemat alkoholi. Hiljem selgus, et see oli suur viga, sest alkohol on Ibiza poodides odavam kui Londonis ning kõvasti soodsam kui Eestis. Lisaks ostsime endale reisi jaoks plätud ning käisime söömas. Lennukile jõudes olime piisavalt väsinud, et magada ning 2 h lend möödus väga kiiresti. Ibizale jõudes marssisime lennujaamast välja bussipeatust otsima. Meie suur plaan oli kokkuhoidlik reis, seetõttu ei tahtnud seekord taksoga sõita. Maksime mõlemad 3 EURi ning sõitsime 10B bussiga oma Apartmentist kaugele Ibiza Towni. Kuna meil oli kaasas TomTom jälgisime kuidas buss pidevalt meie elukohast kaugemale sõitis :) Lõpuks visati meid Ibiza Townis bussist välja ning pidime taksoga 7 EURi eest Platja De’n Bossale sõitma. Niipalju siis kokkuhoiust. Apartmentisse jõudes olime väsinud ning ametis oma riiete pesemisega mis olid pooliku Bailyse poolt kotis ära määritud :P Kui olime söönud ja asjad lahti pakkinud mõtlesime, et magame paar tunnikest ja läheme linna avastama. Ärkasime alles kell kaksteist kohaliku aja järgi, endiselt unistena ning magasime edasi, kuni järgmise hommikuni.

16. Mai

Hommikul ärkasime suhteliselt vara ja leidsime enda apartmenti lähedalt Spari kus hinnad olid igati mõistlikud. Ostsime igasugu toiduaineid, et endale süüa teha. Väljas söömine on Ibizal üldiselt kallis. Enamuses kohtades jäid kõige soodsamad hinnad 10 EURi kanti, odavamates saab heal juhul alla 7 EURi. Ning seda perioodil kui turiste veel saarel ei ole, juunist alates tõusevad hinnad praktiliselt poole võrra. Kuna meil oli köök, otsustasime mitte toetada Ibiza kalleid söögikohtasid. Esimese päeva, nagu tavaliselt, vedelesime me rannas. Rand jäi meie apartmentist maksimaalselt 500 m kaugusele. Kaasa võtsime veini ja rummi kokteili. Vein oli hea ja odav (1,39 EURi) ning kuuma päikese käes libises hästi. Kella viie paiku olime mõlemad sopsused ning otsustasime koju sööma minna. Kuigi minul und ei olnud, jäi Antti magama ning seejärel ka mina. Tukastasime ilmselt 3 h. Kui ärkasime helistasid apartmenti alt juba P ja M kes saabusid saarele meist päev hiljem. Kuigi nad olid samuti Londonis täiesti magamata olid nad rõõmsad ja roosad ning jutustasine kuni keskööni. Imekombel jõi Antti ära ka teise 0,7 Bacardy rummi ning mina ainsa kainena üritasin neid kantseldada. Käisime korra öises rannas ja läksime magama.

17. mai

Hommikuks ilmselgelt ei olnud A kaineks saanud. Esmalt suundusime mõneks tunniks randa. Rannas oli taas väga mõnus. Kuigi ma tavaliselt ei saa päikesepõletust, tegin ma taas vea ning esimesel päeval rannas ei kasutanud päikesekaitset vaid acceleratorit, mistõttu olin ma pisut punane ning kreemitasin end SPF 20-ga. P, M ja mina tahtsime Ibiza towni avastada ja kõndisime jala paar kilomeetrit linna. Leidsime oma apartmenti lähedalt rolleri rendi firma, kuid rentimise lükkasime järgmisele päevale juhtide puudumise tõttu. Mina ja M sõita ei julgenud ning A ja P ei oleks selleks piisavalt kained :S Vahepeal tegime peatuse vesipiibu kohvikus kus võtsime ühe vesipiibu ja nautisime imeilusat ilma. Õnneks oli mul kaasas kassitoit kuna kohviku juures oli armas, kuid kõhna kiisu kellele andsin lausa kaks pakki. Viimast ta lõpuni ei jõudnud süüa kuid vähemalt tean, et tal sai kõht ilusti täis :)
Vein libises taas kuuma päikese käes hästi ning tuju oli kõikidel lõbus. Tegime ilusates kohtasid pilte, et pärast reisi poleks tunnet, et pole midagi jäädvustanud. Kolasime linnas ilmselt 5 h ning õhtuks oli meil kõht väga tühi. Leidsime sadama äärest soodsa koha kus müüdi 2,5 EURi eest maitsvaid friikartuleid. Sõime ära praed, võileivad ja kaks portsu friikartuleid. Käisime veel Sparist läbi ning suundusime tagasi Platja d’en Bossa poole. Koju jõudes oli kell alles üheksa kuid läksime A-ga magama, sest terve päev vantsimist väsitas korralikult ära.

18. mai

Ärkasime enne lõunat, et pisut rannas päikest võtta ning seejärel rolleriga saart avastada. Kuna Ibiza on pikkuselt 39 km ning laiuselt umbes 20 km siis vahemaad on väikesed ja just sobivad rolleriga saare avastamiseks. 24 h rent maksis 20 EURi. See on võrreldes auto rendi hinna, 30 EUR, suhteliselt kallis, kuid tahtsime ühe päeva rolleriga sõita. Eelmisel päeval tüütas meid rannas „henna“ maalingute tegija, purjus peaga lubas A endale tatoo teha kuid alles pärast seda kui poiss oli silmapiirilt kadunud. Täna nägime teda jälle ning ka mul tekkis mõte, et miks mitte mõneks päevaks endale võlts maaling teha. Kuigi ma tatoosid ei salli kauplesime hinna kahe peale 15 EURi peale ning mina valisin välja liblika ning A sisaliku :) P otsustas samuti seljale sisaliku teha. Kuigi esmalt me kirusime poissi tüütamise pärast olid kolm neljast maalitud :D Umbes 15:30 paiku jõudsime rendifirmasse ning saime oma rollerid kätte. Kuna meil polnud kindlat plaani kuhu sõita ning alles viiest pidime kohtuma T-ga kes on Ibizal elanud juba 11 aastat, sõitsime esmalt sihitult ringi. Käisime niisama kaugemaid randasid vaatamas ning sõitsime läbi linna, et üles otsida kohad kuhu hiljem minna. Kella viieks sõitsime Sant Antonisse, kus T elab. Saime oma Ibiza kaardile palju vajalikke märkusi, kuhu minna, mida teha, näha jne. Leppisime T-ga kokku, et 22. Mail, sõidutab ta meid ka ise pisut ringi ja näitab kohtasid mida turist ei leia. Hiljem sõitsime Las Salinase randa mida kohalikud meile soojalt soovitasid. Võibolla nende jaoks on see rand eksootiline, kuid meie jaoks tavaline Eesti rannake. Männi mets, pruun liiv, ei olnud tõesti midagi erilist. Vaatasime lähemalt ka soola järvesid mille järgi ka rand on oma nime saanud (Salinas- midagi soolaga seotut). Neist soola kanalitest ei saanud me eriti selget pilti, kuidas või mis süteemil need toimivad. Kuid meresoola söömise isu kadus küll ära nähes seal vees olevaid ollusi...Kui hakkas juba pimenema tahtsime linnas asuvast kindlusest läbi sõita. Kindlus ise oli võimas ja väga ilus. Vaade linnale, eriti õhtul, väga väga ilus. Platja d’en Bossale sõites otsustasime sel õhtul pisut kauem üleval püsida. Platja d’en Bossal on üks koht, kus enne suvehooaja algust enamusel õhtutel on palju rahvast, Top 21, pub ja club. Joogid olid sel ajal suhteliselt mõistliku hinnaga, kaks 10 EURiga. Ma ei taha isegi mitte teada kui kallid on kokteilide hinnad juunist- augustini. Südaöö paiku läksime ära magama, et järgmisel päeval vara tõusta ja T soovitatud Hippy Marketile jõuda.

19. mai

Pidime tõusma kell 9:00, et 10-st sõitma hakata aga magasime mõnustalt sisse ning läksime kodust alles 11 ajal minema. Kuna pidime rolleri tagasi viima kella 15:30ks siis polnud meil ajaga eriti priisata. Kolmapäevane Hippy Market oli Es Canaris ning võtsime suuna sinna poole. Kuna meie TomTom ei suutnud korralikult orienteeruda ja ei leidnud Ibizal üles isegi suuremaid linnasid, siis pidime rolleri rendi kohast saadud tasuta kaardiga hakkama saama :) Kuna vahemaad olid seal nii väiksed sõitsime vahepeal õigest teeotsast mööda, siis jälle tagasi. Tagatipuks sain mina, kui kaardilugeja, valesti aru missugusele turule me minema pidime ning juhatasin meid Sant Carlesesse :P Õnneks oli Es Canar vaid mõne km-i kaugusel ning sõitsime sinna. Koht ise oli väga väga ilus. Ilm oli soe, inimesed istusid kohvikutes, rannas, kuidagi väga chill meeleolu oli selles pisikeses linnas. Otsisime esmalt üles Hippy Marketi, kuna kell oli juba üks saanud, polnud meil enam kaua aega. Turul oli tõesti palju rahvast ja sama palju kribu krabu müüjaid. Minule oli Hippy Marketist jäänud mulje, et tegemist on soodsate asjadega, kuid esimesi hinnasilte vaadates pidin ma pikali kukkuma! Asjad olid kallimad kui igal pool tava poodides. Leidsin sealt väga ilusad plätud, mis olid tehtud küll pruunist nahast ja kaunistatud pärlitega, kuid 35 EURi oli nende kohta siiski liiga kõrge hind. Turg ise on vaatamist väärt kuna sealne meeleolu on chill. Kindlasti ei ole Hippy Market enam see mis ta kunagi oli ja mille järgi ta nime on saanud, kuid siiki soovitan seal ära käija. Kolasime seal poolteist tundi ning lõpuks ostsime paar külmiku magnetit ning mina ostsin endale peapaela päikesepiste eest hoidumiseks :) Minul polnud mingit tuju tagasi kihutamiseks ning otsustasime, et rendime rolleri järgmise päevani. P ja M otsustasid sama. Üritasime rolleri peal oleva rendifirma telefonile helistada aga inglise keeles ei rääkinud nad sõnagi ning viskasid toru lihtsalt hargile. Palusime ka ühel kohalikul neile helistada ning hispaania keeles rääkida, kuid ka tema kõne viskasid nad hargile...Väga kummaline suhtumine BK rentalilt. Lõpuks leidsime M-i kotist rendikviitungi ning helistasime kohalikule numbrile kust meile öeldi, et peame kindlasti õhtul sealt läbi käima. Mõeldud tehtud läksime ühte super ilusasse restorani mida sinna sõites nägime. Kuna koht ise oli ilus ja nägi välja eksklusiivne arvas Antti kohe, et kindlasti on see liiga kallis ja ärme sinna lähe :P Ma läksin uurisin natuke jookide hindasid ning sain teada, et kann Sangriat maksab 6,5 EURi ning selle raha eest saab kasutada basseini, lamamistoole ning lebotamise baldahiine. Päris hea hind kui arvestada, et esimesel päeval ostsime me 6 EURi eest rannatoolid päevaks :P Limpsisime seal Sandriat ning tegime natuke ka pätti kuna jõime oma Strong Bow’d. Kui üks baldahhiin voodi vabanes läksime sinna lebotama ning tellisime kolme peale taas vesipiibu. Ülimalt mõnus koht oli ning me olime seal ikka hea mitu tundi. Jõudsime tagasi Platja De’n Bossasse alles enne üheksat. Läksime otse BK Rentalsisse ning saime kokkuleppele, et maksame juurde 5 EURi ning saime rollerid ära anda. Kuna plaanisime homme minna Formenterale siis polnud meil rollereid nagunii vaja. Tagasi apartmenti läksime rannaäärt kaudu, et kohalikust sadamast uurida Formenterale sõidu aegasid ja hindu. Üks laevuke läks 10:00 ja teine 11:30 ning esimene tuli tagasi 17:00, teine 17:30. Hinnad olid mõlemal edasi tagasi 20 EURi nägu. Eestis googlist otsides leidis M Formentera pileti hinnaks 90 EURi nägu...Õnneks saime rannas tegutsevalt võlts Henna maalingute tegijalt teada, et pilet maksab vaid 20 EURi :P Jummal kui me oleksime nii arutud olnud, et 90 EURise pileti onlines ära broneerinud. Meie ei olnud seeõhtu väga kaua üleval, ma isegi ei mäleta kas P ja M käisid kusagil või mitte...

20. mai

Hommikul kella 9:30-ks läksime „sadama“ juurde. Sadamaks seda nimetada ei saa, sest tegu on lagunenud muuliga. Seal oli päris palju rahvast ootamas ning infotahvli ees müüs tädike rohelisi, kollaseid ja valgeid pileteid. Meie saime rohelise ning pidime teise poole kindlasti tagasisõiduks alles hoidma. Kui laevale saime tahtsin ma kohe glass bottomi juurde minna, et mere põhja vaadata. Kui paat sõitma hakkas tuli mulle taas meelde, et mul hakkab halb kui ma laevaga sõites panoraami ei näe. Tormasin sealt kiiresti välja, sest pea hakkas ringi käima. Ma ei tea miks aga iga kord enne laeva sõitu läheb mul meelest ära, et ma peaksin merehaiguse rohte sööma. Ilmselt selle pärast, et sõidan üle mere vaid korra või paar aastas. Sõit kestis umbes 35 min. Kohale jõudes ootas turiste buss aga keegi sinna 6 EURi eest sisse ei astunud ning sama tegime meie. Hakkasime kaardi järgi ranna poole kõndima. Kuna Antti on tavaliselt hea orienteeruja usaldasime teda aga tegime lõpuks mõnusa ringi kuna kõndisime mööda autosõidu teed :P Jalakäijate rada läks otse randa. Kõndisime päris pikalt ja siis öeldi meile, et järgmise 1 km saame me sõita tasuta trolliga :) Troll oli selline pisike rongike nagu ikka linnades eksukrsiooni omad on. Saime juhilt infot, et kõige ilusam rand on Playa Illetes ning tal oli tuline õigus. Minu jaoks on Playa Illetes, Puerto Ricos asuva Culebra ranna Playa Flamenco järel II kohal, ilu mõistes. Lumivalge liiv, helesinine vesi, turiste oli aga mitte üleliia palju. Vesi oli kahjuks veel külm kuid käisime siiski ujumas. Tegime seal suure hunniku pilte ning mõnulesime päikest võttes...Hakkasime tagasi liikuma kella kolme ajal, olime juba pisut punased ning panin endale SPF 20 kuna varasemalt kasutasin acceleratorit :P Ma ei tea kuidas aga kõndides võttis päike eriti hästi peale, sest 30 min kõndimisest olid mul kaelal väga tugevad päevituste randid ja jalad punakad :P Enne paati jõudmist ostsime kohalikust kohvikust midagi süüa, sest enamus kohtasid olid siesta pärast kinni. Rannas algasid toidu hinnad 20 EURist. Kuna Playa Illetesele randuvad jõuamad inimesed oma jahtidega siis rannakohvikute hinnad on juba mais kohutavalt kõrged. Kella viiest saime laevale ning jõudsime tagasi enne kuute. Meil oli Anttiga plaan minna taksoga Ibiza Towni sushit sööma. P ja M läksid meie naabrite juurde itaalia toitu sööma. Kaheksa paiku võtsime takso ning sõitsime linna. Alles sõidu ajal mõtlesin ma kui loll mõte oli võtta takso ning edasi tagasi maksta 16 EURi, kui 20 EURiga oleksime saanud rolleri 24 h ning Ibiza Townis sellega ringi sõita. Aga noh, mis teha, seekord tegime endale tünga. Õhtu oli õnneks päris soe ning alguses jalutasime niisama ringi, üritasime mõnda jaapani restorani leida. Teadsime, et Pacha juures on neid lausa kaks tükki aga need olid kesklinnast liiga kaugel. Küsisime ühest poest kas nad teavad kust me võiksime leida jaapani restorani ning meile osati öelda vaid üks koht. Minu jaoks oli see jube võõras, et sushit paljudes kohtades ei müüda, Eestis on jaapani restranid juba tavalised :) Leisime selle kohakese üles ning hinnatase pidi meid küll pikali lööma :P Kõik makid maksid ligi 15 EURi ning miso supp oli samuti üle 5 EURi. Otsustasime, et kui me juba siin oleme siis ära ka ei hakka minema. Tellisime endale kahepeale maki komplekt, miso suppi ning enda arvates ploomi veini. Meile toodi hoopiski jaapani sushi vein kuid kuna see maitses hästi siis me ei hakanud pirtsutama. Minu kõht jäi tühjaks ning tellisin juurde veel ühe merevetika salati, see maitses väga hästi :) Nautisime oma toitu ja veini päris pikalt, üheteistkümne paiku võtsime takso, et tagasi Platja d’en Bossasse sõita ning ühineda italiaanode ja P ja M-iga. Apartmentis oli tuju üleval ning meie jõime samuti veini edasi. Lõpuks hakati meile juba Itaalia keeles laulma kuna P ja M olid Itaalastele lasknud lugu mille ma Anttile kirjutasin ja sisse laulsin ühe tuntud Itaalia laulja põhja peale. Poisid imestasid, et kuidas me seda lugu teame, euroopas see tuntud pole aga me kuulsime seda siis kui Roomas käisime. Meie Itaallastest naabrid tõlkisid ja laulsid meile lisaks ka Ramazotti lugusid. Päris lahe oli. Meile Anttiga kohtutavalt meeldib Itaalia keel. See on meloodiline nagu Eesti keel ainult nemad on temperamentsed ja keel kõlab paremini, Eestlased räägivad monotoonsemalt. Pärast keskkööd läksime välja. Istusime Top 21 klubi pubi osas ning õpetasime kuidas õigesti Sambucat juuakse. Selleks on vaja konjaki klaase ning tavalisi viski klaase, kõrsi ning alustassi või salvrätti ja tuld. Tuleb umbes 4 CL Sambucat valada konjaki klaasi ning asetada see külili viski klaasi, panna põlema ning keerutada kuni Sambuca soojeneb, seejärel valada jook viski klaasi ning hoida paar sekundit konjaki klaasi viski klaasi peal. Siis panna kõrs läbi salvräti niimoodi ei konjaki klassi saab tagurpidi sinna peale panna ning kõrrest imeda või lihtsalt kõrs panna alustassi peale. Sambuca tuleb ühe lonksuga ära juua ning konjaki klaasist läbi kõrre Sambuca aurusid peale imeda. Paneb silma särama ja ajab pea korralikult segi :P Võimalusel panna Sambuca sisse enne põlema panemist ka kohviube. Pärast Sambucat jootsid Itaalased meile mingit virsiku napsu sisse. Vahepeal soovitas Antti mul piiri pidada, kuid ilmselt olin ma juba sopsus kuna solvusin selle peale ära. Pärast kõiki neid jooke olin ma väsinud ning läksime koju ära. P ja M jõudsid vist alles hommikul kaheksa ajal. Kuna järgmisel päeval oli meil plaan auto rentida ning pool saart läbi sõita, siis tõotas põnev päev tulla.

21. mai

Hommikul ärkasin ma väga kurjakuulutava enesetundega. M-ilt sain ühe lahustuva peavalu tableti ning sõime hommikust. Mul polnud üldse tuju kuhugi minna, ning oleksin parema meelega terve päeva maganud kuid ajasime end siiski üles ning kümne paiku olime juba autot rentimas. Saime 32 EURi eest ühe pisikese Mitsubishi. Antti läks rooli ning esimene sihtpunkt oli Es Vedre lamav draakon. Kui päris aus olla siis ei olnud T kaardile märgitud sihtkohtasid just eriti kerge leida. Kuigi vahemaad olid väiksed olid teeolud mägedes kohati väga hirmuäratavad. Mõned tõusud olid väga järsud, samuti langused. Vahepeal leidsime ühe ilusa kiriku kus oli kohvik vaatega merele ja see vaade oli super ilus. Kuigi me ei leidnudki üles vaatetorni Es Verdele leidsime siiski sellele päris hea vaate. Minu enesetunne ei olnud kahjuks endiselt hea ning sõidu vahepeal peatasime kiiremas korras auto, et mina saaksin „sisalikke“ vaatama minna. Parandasin seal väljas natuke enda tervist ning pärast seda oli mul nii hea olla, et sain juba nalja visata :D Kui P veini lahti teha tundus, et hakkan kohe oksele, sel päeval ei puutunud ma isegi mitte sõrme otsaga veine. Vahepeal peatusime igasuguste pisikeste randade juures, nende nimesid me isegi ei mäleta kuna käisime lihtsalt korraks neid vaatamas. Need pisikesed rannasopid kaljude vahel olid imeilusad. Tava turist ilmselt neid kohtasid üles ei leia. Ühte randa sõites nägime prügikastide juures umbes 10 kassi. Kolm neist olid umbes kuused pisikesed pojakesed. Õnneks olin ma eelneval päeval ostnud neli Whiskasi konservi millest nad said vähemalt natuke kõhu täis. Kurb, et ma neid rohkem aidata ei saanud :(
Soovitan kindlasti auto rentida ning LP või RG abil saarel ringi sõita, vahemaad on väikesed ning meie terve päeva kilometraaz oli vaid 130 km. Nägime palju ning kahjuks tiirutasime ka palju ringi, et leida üles kohtasid kuhu sildid ei näidanud. Meie peamine goal oli Ibiza kuulsat päikeseloojangut vaadata ühes T soovitatud kohas. Kui kell oli juba 19:40 olime me Sant Antonis ja ei riskinud sealt ära sõitmisega kuna tahtsime kindlasti päikeseloojangut näha. Otsustasime Cafe Del Mari minna. Kui alguses tundus, et päike vajub ilmatuma kiiresti merre siis lõpuks chillisime ikka Cafe Del Mari juures oma 1,5 h. Kuulasime mõnusat muusikat ning kui päike merre hakkas vajuma oli see super ilus vaade. Ma ei oska öelda kas Cafe Del Maris on maailma kõige ilusam päikeseloojang, sest ma ei oska selliseid asju eristada. Mina nägin ka Kuuba suvalises ranna kohvikus väga ilusat loojangut, ning sama võin öelda Eesti kohta :) Koju jõudes olin ma nii väsinud, et läksin kohe voodisse. P ja M läksid välja Bora Borasse. Kuna Antti ütles, et ta ka väga ei viitsi minna siis ma ei hakanud ennast isegi üles ajama vaid jäin juba üheteistkümnest magama. P ja M tulid samuti tunnikese pärast tagasi.

22. mai

Täna on T sünnipäev aga ta pakkus, et ta näitab meile teist osa saarest. Esmalt sõitsime ühe teise Eestlase juurde kes peab Sant Carlese lähedal oma puu- ja juurvilja istandust. Ostsime sealt hunniku rediseid, apelsine, aprikoose, maasikaid jms. Sealt sõitsime edasi Hippodromi turule kus müüdi igasugu kasutatud kraami, mina sain endale sealt ühe käevõru. Edasi sõitsime Sant Carlese linna, et üks paella süüa. Kõht oli meil vahepeal meeletult tühjaks läinud. Ostsime traditsionaalse mereandidega paella. Antti ja P sõid seda isuga aga minule see väga ei maitsenud, nii, et tellisin endale taas oma lemmikud- friikartulid :P Istusime ja nautisime taaskordset mõnusat päeva. Jõime Sandyt mis on fanta ja õlle segu, selline huvitav jook. Pärast sööki viis T meid Hippy Marketile mis pidi olema nö moedisainerite turg. Asjad olid tõesti ilusad aga kohutavalt kallid. Üks käevõru mida ma nägin hiljem Eesti 89 kr maksvat, maksis seal 10 EURi. Jalutasime terve turu läbi aga midagi ei ostnud, sest hinnaklass oli üle mõistuse. Seejärel sõitsime Portimtax’i ühele vaateplatvormile mida tavainimene kes seal ei ela vist iialgi üles ei leia. Meie poleks sealsetest teedest isegi mitte alla julgenud sõita :P Vaade platvormilt oli vägev, väidetavalt kuulus seal all olev hiigelsuur villa Madonnale. Tegime platvormilt pilte ning seejärel sõitsime Santa Gertrudisesse kohvi jooma. Isegi mina kes ma ei joo kohvi jõin pisut, kuna uni tikkus peale. Kohviku juures oli üks kirik kus parajasti toimusid pulmad. Uudishimulikud nagu me olema läksime Anttiga pruuti vaatama :D Pruut oli päris ilus aga peigmees not so much :) Kohviku juures nägin ühe mega armsat kassi, kes oli ülimalt sõbralik ja sain teda pikalt paitada. Üks kohalik inglise keele oskaja valgustas mind, et ta pole kellegi oma aga kogu küla hoolitseb ta eest, see tegi mu tuju kohe paremaks. Pärast kohvitamist viis T meid ära Platja d’en Bossale. Õhtul plaanisime Bora Borasse minna aga näed, kohvik oli selleks ajaks juba kinni, sest meil hakkas apartmentis jutt jooksma ning olime seal kuni poole kaheni. Koju me tagasi minna ei tahtnud ja otsustasime suunduda Top 21. Jõime seal kaks kokteili ühe hinnaga ning otsustasime klubisse minna. Kahjuks ei ole Ibizal sees mitte suitsetamise seadust ning klubi oli suitsust sinine...Esialgu läks mul süda kohe pahaks ja läksime Anttiga välja. Lõpuks läksime tagasi sisse ning leidsime ühe koha mis oli konditsioneeri all kus suitsu haisu polnud. Vahepeal tuli väga head muusikat kuid siis jälle hispaania kohalikku, saime korralikult tantsida. Läksime klubist ära ning P jäi veel sinna. Mul oli kõht jube tühi ning teepeal ostsime ühe võileiva. Kusagil nelja ja viie paiku jõudsime me koju ning läksime magama.

23. mai

P ja M jõudsid koju alles pool üheksa hommikul. Selgus, et M läks klubisse tagasi ning nad pidasid pidu edasi italiaanode pool kuni hommikuni. Kuna T pidas täna oma sünnipäeva ühes rannas ja korraldas pisikese pikniku pidi ta meile 12:30 järgi tulema. Mina võtsin veel hommikul hotelli basseini ees päikest. P ja M läksid enne meid ära La Sirena poe juurde kus me T-ga kokku pidime saama. Läksime Anttiga varsti järgi ning ostsime ära hunniku suveniire. Sinna jõudes selgus, et P-l oli väga kehv olla :P Vaeseke istus ette ning meie kolmekesi taha. T viis meid ära ilusasse pisikesse rannakesse ning läks ise koju söögile järele. Valisime esialgu koha tahapoole, sest ees liiva peal ei olnud vabasid kohtasid ning taga oli pehme kuivanud vetikas. P istus seal ja mõtles elu üle järele, lõpuks hakkas tal vaikselt paremaks minema. Kui teised Ibiza Eestlased hakkasid saabuma vabanes just üks koht liival ning kolisime sinna. Kohal olid seal kõik Ibizal elavad Eestlased peale ühe 55 a naise. Tegemist oli siis nö sega perekondadega kus mees oli Eestlane, naine Argentiinlanna, naine Eestlane mees Aafrikast jne :) Suhteliselt lahe oli see, et nende lapsed rääkisid enamuses hispaania, inglise ja eesti keelt, kui ei rääkinud, siis said nad ilusti aru. Istusime ja chillisime rannas, meie Ibizalastest kaasmaalased said oma keeleoskust harjutada. Istusime seal kindlasti vähemalt kella viieni õhtul.

Ibiza-London
24. mai

Viimane päev Ibizal...Vedelesime ainult rannas, võtsime päikesest viimast, sest kuumalaine Eestis oli möödunud ning sooja oli +8 kraadi :S Täpselt sellel ajal kui me ära olime oli Eestis tavapäratult soe maikuu ning ilmad +30 kraadi. Olime rannas kokku 5 tundi. Kõik otsustasid viimasel päeval päikesekreemi mitte kasutada. Kuna mina kasutan alati madalat kaitset, sain õhetavad jalad, P ja M tundsid põletust juba päikese käes. Läksime pärast randa veel korra hotelli basseini, kuid kaua seal olla ei saanud, sest P ja M olid täiesti ära põlenud. Loomulikult läks asi õhtuks hullemaks ning pikad riided seljas ei mõjunud just kuigi hästi. Õhtul kella kümne paiku sõitsime lennujaama, et alustada sõitu Londonisse. Jõudsime pisut liiga vara ning saime paar tundi oodata. Lennujaama poes oli päris soodne alkohol ning jõime neljapeale ühe Bacardy Mojito miksi ära. See oli tõsiselt jubeda maitsega. Lend kestis kaks tundi ja jõudsime 1 h ajas tagasi, maandusime pärast keskööd. Kuna pidime taas öö veetma lennujaamas, puhusime oma madratsid täis ja panime üles mustlaslaagri :) Kõik möödujad naersid, näitasid näpuga ja tegid meile thumbs up! Madratsid oli tõesti parim mõte ning saime ca 6 h magada enne kui lennujaamas suureks saginaks läks. Mina magasin tunni kaupa isegi kauem.

London-Tallinn
25. mai

Antti ostis päevase wifi kasutuse ning sukeldus juba töösse. Pärast asjade kokku pakkimist istusime kõrval kohvikus ning ootasime check-ini. Check-in hilines tunni aja võrra ning palju puudu ei jäänud, et oleksime lennukist maha jäänud. Pidime läbi turvakontrolli väravani kiirkõndi tegema. Kohutav korraldus Easyjeti poolt. Kahjuks ei saanud ma lennujaamast seest midagi kaasa osta, sest lihtsalt aega ei olnud. Pärast kella kuute jõudsime tagasi jahedasse Eestisse, ilusad pruunid, puhanud ja rahast lagedad :P Ibiza reisil, võrreldes näiteks Küprosega hoidsime kõige pealt kokku, ei käinud väljas söömas ja joomas, ei käinud sissepääsu raha nõudvates kohtades jne. Kuid siiski oli reisi hind kallim, kahepeale 6000 kr võrra. Küpros on sama lahe nagu Ibiza, kuid soodsam (nädalane reis ööbimise, lennupiletite ja kõige muuga 9000 kr). Olime Ibizal tõelised mökud ning kuulsatesse klubidesse nagu Pacha, Es Paradis jne ei jõudnud :( Piletihinnad oleksid olnud muidugi kallimad kui 30 EURi, kuid saime mõnusalt aega veeta ka pisemates klubides ;)

Kuuba 8 jaanuar- 2 veebruar 2010

Brüssel
8. jaanuar- 9. jaanuar

Kuuba reis algas 8. jaanuaril Riiga sõites. Riias parkisime auto 30 päevaks lennujaama ning sõitsime Ryanairiga Brüsselisse. Kuna lennuajad ei klappinud pidime kaks ööd veetma Brüsselis. Charlerio lennujaamast sõitsime Shuttle bussiga Brüsseli rongijaama ning sealt Eestist broneeritud hotelli. Lõppkokkuvõttes tulid meie Riia-Brüssel-Riia lennud sama hinnaga nagu oleksid olnud lennud Eesti õhuga Tallinn-Brüssel, kuid piletid said kiiresti ostetud, seega pidime pead sügama ning tunnistama, et odavlend ei ole alati odavlend.
Brüsselis jaanuaris midagi teha polnud. Kuna oli ka erakordselt külm talv oli Brüsselis lumi maas (tavaliselt on seal talved lumevabad), Eestis oli selleks ajaks lume paksus juba 1 m.
Käisime Aatomiku, Pissiva poisi juures ning sõime suurepärast Vietnami toitu. 9. jaanuari õhtul broneerisime 30 EURi eest hotelli transfeeri järgmiseks hommikuks BRU National lennujaama.

Brüssel- Varadero
10. jaanuar

Kuna ma pean alati igal pool kohal olema liiga vara, ootasime lennujaamas vähemalt 2 h, kuid saime oma kohvrid kiletatud, Kuuba turistikaadid kätte ja kõik muud sõiduks vajalikud toimingud tehtud. Lend Varaderosse kestis 10 h ja 50 min. Me olime arvestanud 14 h lennuajaga ning see oli suurepärane üllatus! Kuigi me broneerisime eelnevalt endale lisatasu eest suure jalavahega kohad puudus Jetairfly lehelt info, et antud kohtadel ei saa alla lasta käetuge...See oli minu jaoks halb uudis, sest ma ei saa magada istudes (asetan pea alati elukaaslase sülle :P) Seega minu lend möödus Family Guy'd vaadates ning niheledes. Väga ebamugav oli seekordne üle ookeani sõit...
Varaderosse maandusime lõuna paiku. Enamus lennuki reisijaid suundus edasi Mehhikosse. Lennujaamas läbisime rutiinse turvakontrolli, naeratasime ametnikele ning sisenesime rõõmsalt oma unistuste sihtkohta- KUUBA'le. Huvitav oli muidugi ka see, et meile ei antud sülearvuti sisse viimise tõenduseks ühtegi tsekki (tavaliselt on see kohustuslik protseduur, et turistid ei tuleks Kuubakatele arvuteid müüma).
Vahetasime umbes 2500 EURi erineva suurusega CUCideks. Raha vahetamisel aitas mind õnneks Hispaania keelt rääkiv sõbralik Sakslanna. Mina sain esimese ehmatuse kuna ei saanud Hispaania keelest mitte midagi aru ning kaasas olev vestmik ei aidanud mind kuidagi!
Välja minnes oli ilm nagu sügiseses Eestis (+15). Kuubas oli kolm päeva enne meie saabumist olnud sajandi külmim ilm, +3 kraadi. Niiskustase on seal väga suur ning nende jaoks oli +3 võrdne -2 kraadiga. Huh nagu Eestisse oleks sõitnud :) Lennujaama juures saime loomulikult taskoga petta, maksime 20 CUCi Varaderosse sõitmise eest.
Hotelliks olime valinud Herradura, hinnatasemelt soodne aga toad olid kindlasti 1* hotelliga võrdsed. Ees ootas meid pisut halb üllatus, nimelt panin ma kuupäevadega mööda ning broneerisin hotelli 11-14. jaanuariks, saabusime me ju siiski 10. jaanuaril :D Maksime 41 CUCi ning saime toa koos hommikusöögiga. Käisime väljas jalutamas, olukord tundus masendav, väljas oli nii külm (+10-+14 c) olime talveriietega ja tuul pidi meid minema lennutama. Palmide all kõndides vaatasime pidevalt üles, et ega kookospähkel meile pähe ei potsata. Kehva ilmaga oli Varadero masendav koht.

Varadero- Trinidad
11. jaanuar

Ajavahe tõttu ärkasime juba kell kuus hommikul, Kuuba aja järgi. Ootasime pikkisilmi hommikusöögi aega ning mõtlesime mida teha edasi. Esialgne plaan oli 3 päeva Varaderos päikest võtta ning oma esmane päevitamise vajadus rahuldada. Kuid, kuna ilmateade ei lubanud sooja ilma järgneva nädala jooksul, ei tulnud kõne allagi sinna jäämine. Lisaks oli hotellis öösel nii külm, et värisesime riietega õhukese teki all. Kuna nad pole külmaga harjunud, siis küte puudub, aknad tihendamata ning konditsioneeri alt puhus tuult sisse.
Infolauast saime teada, et päeva ainus buss Trinidadi väljub 08:00 (kell oli 07:30). Kuna bussijuht viibis samas hotellis oli meil võimalus minna bussi peale hotelli eest. Jooksime kiiresti sööma, hommikusöök oli rikkalik, suur valik puuvilju, juurvilju (mida ma kahjuks süüa ei julgenud kuna väidetavalt juurviljasid pestes oli suur võimalus nakatuda kõhutõppe), loomulikult muna ja saia. Pärast sööki pakkisime oma kohvrid kiiresi tagasi kokku, ei tühistanud isegi oma järgmise kolme päeva broneeringut ning jõudsime välja isegi enne bussijuhti.
Siis tabas meid esimene "Kuuba" moment :) Buss ei käivitunud mingil põhjusel. Kaks bussijuhti sebisid ringi, kuid ei midagi...Aku tühi. Kutsuti kokku mehed bussi lükkama kuid selgelt oli see võimatu üritus. Ootasime pool tunnikest kuni üks bussijuhtidest kusagil käis ning seejärel saabus Astro buss kelle akult kahe traadijupiga võeti voolu ning voilà, kell 08:45, maksime me mustalt 40 CUCi mõlemad pileti eest ning suundusime bussijaama poole. Kardinad pidid olema ees, et keegi meid ei näeks, bussijuhid teenisid endale just 1,5 kuu palga :)
Turistid kes bussi ootasid polnud väga närvilised, ilmselt olid nad Kuuba eluoluga juba tuttavad.
Bussisõit kestis umbes 6 tundi. Pärast lõunat jõudsime Trinidadi, kus ootas meid ees imeilus päikeseline ilm ning umbes 40 kohalikku kes üritasid turistidele oma majutust müüa. Kuigi mõtlesime esialgu, et otsime endale midagi LP majutustest, lasime end siiski ära rääkida kohalikul, selleks, et teised müüjad meid rahule jätaks. Saime hinnaks 25 CUCi öö. Casa oli kena, kuid omanik ei rääkinud sõnagi Inglise keelt...Meie jaoks oli see arusaamatu kuna casat pidades võiks ju osata peamisi sõnu nagu how much, juice, water. Ööbisime kaks ööd seal, Nelson Fernandez’e casas. Meie kõrvaltoas oli tore Hollandi paar, kes olid Kuubal olnud juba kaks nädalat. Trinidadis nädala. Nad viisid meid kohe randa, Playa Ancon’ile. Ilm oli mõnus soojendasime ennast õhtuse päikese käes. Kuue paiku läksime Playa Anconist linna poole jäävasse rannabaari. Kuigi seal oli väga ilus päikeseloojang, oli hinnatase väga kõrge. Langusta (vähk) maksis 29 CUCi.

Me sattusime Trinidadi sealse kultuurinädala alguseks ja oli meil väga hea võimalus igal õhtul nautida kohalike esinemisi keskväljakul. Seal olid bändid, tantsijad, lauljad ning lisaks turistidele palju Trinidadi asukaid. Mina juua ei tahtnud kuid ülejäänud seltskond jäi kiiresti purju Kuuba stiilis Cuba Libre’dest (kolmveerand rummi ja veerand Tu Colat). Reisiväsimus andis kõvasti tunda ning suundusime kaheteist paiku magama.

Trinidad

12. jaanuar

Meie Casa naabrid sõitsid järgmisel hommikul pohmelli trotsides Havanasse. Meie ärkasime taas vara, kaheksa paiku, tegime terrassil oma esimesed pildid, sõime ning jalutasime linna. Trinidad on tõesti väga ilus, koloniaalstiilis majad ning mõnus õhkkond. Oli meie teine päris päev Kuubal ja lasime end lohku tõmmata, mees tahtis osta sigareid ning üks tänavakaupmees oli lahke müüma :D Ostsime karbi Short Churchille 35 CUCi eest. Nuusutasime, painutasime ning banaanilehtedest need tehtud ei olnud, kuid tõenäoliselt oli tegemist kehvema kvaliteediga tubakaga. Sattusime ka turule kust mina ostsin esimesed suveniirid. Viisime oma asjad koju ning lõuna paiku otsustasime randa minna. Läksime turistidele mõeldud poest läbi ning ostsime Havana Clubi ainult 3 CUCi eest. Internetikohviku juures saime kokku vene paariga kellega koos Varadero bussis sõitsime, võtsime koos takso Playa Ancon’ile ja jagasime 10 CUCi takso raha pooleks. Interneti kohviku juures hiilib palju turiste kes soovivad taksoraha jagada, seega tasub seal alati ringi vaadata kas on keegi kellega koos sõita.
Rannas soovitan hotellist kaugemale minna, kuna hotellist paremal on ilusam, pisikesed palmipuud, päikesevarjud jne. Rand polnud minu jaoks kõige ilusam kus ma käinud olen aga kuidagi ei saa valge liiva ja päikese üle nuriseda :) Rannas vedelesime umbes 4 tundi. Sellel ajal jõudsime teha ka fotosessiooni. Vene naine osutus pulmafotograafiks ning ta tahtis meid pildistada. Loomulikult polnud meil midagi ilusate profifotode vastu.

Kuna oleme mehega mõlemad pisut tumedama nahaga, siis päikesepõletust me ei saanud, saime oma esimese jume ja lahti Eesti talvele omasest hallikast nahatoonist. Õhtul suundusime taas Trinidadi kultuurinädalale. Kuid päike ja ajavahe olid meid nii ära väsitanud, et läksime me magama kella kaheteistkümne paiku.

Trinidad
13. jaanuar

Veetsime kogu päeva rannas lebotades. Lõunast kuni õhtul viieni. Üle 5 h me poleks jaksanud päikese käes olla ning kella seitsmest oli meil tellitud Casas õhtusöök.

Kuna reisist on möödas üle kolme kuu siis muud selle päeva kohta mul meeles ei ole. Samuti oleme teinud rannas kuus pilti, seega oligi tegemist puhkuse ja lebotamise päevaga :)

Trinidad
14. jaanuar

Kuna eelneva päeva vedelesime rannas, siis otsustasime selle päevaga midagi toredat ette võtta. Nimelt kõndisime mäkke mille otsas oli ilmselt TV või raadio saatjate keskus. Esmalt vahetasime me Casat, kuna meie tuba oli alates 14’ndast broneeritud. Meie õnneks, kuna leidsime kaks maja interneti kohvikust edasi, tunduvalt parema Casa, nimega Rosario, sama hinnaga. Perenaine ja perepoeg rääkisid inglise keelt, samuti elab Casas lõbus vanaisa Rosario, kelle järgi on Casa nime saanud. Äärmiselt muhe mees. Iga päev mängis teiste Kuuba vanameetega casa eest dominot :) Seal oli väga sõbralik ja tore õhkkond ning söögid olid parimad mida me Kuuba Casades saime.
Valisime õige päeva jalutamiseks, ilm oli pilvine kuid palav. Kui päike oleks paistnud poleks me ilmselt mäkke jõudnud, sest jalutuskäik oli väsitav. Me pole kahjuks eriti spordi inimesed, seetõttu oli keel kiiresti vestil :) Teepeal tüütasid meil kohalikud. Kolme päevaga oli meil norijatest juba kõrini ning vastasime neile Eesti keeles, nii läksid nad kõige kiiremini minema.
Tippu jõudes ootasid meid ees kolm pisikest, näljast või ussidest paisunud koerapoega...Kuna ma olen suur kassiarmastaja ning igal reisil toidan kodutuid kasse, olid mul Brüsselist kaasa ostetud kassikonservid. Esialgu arvasin ma, et nii pisikesed kutsad ei jaksa suuri tükke närida kuid kaks konservi kadusid 10 sekundiga. Kohutavalt kahju oli neist pisikestest...
Jaama valvaja oli rõõmsameelne Kuubakas. Aitas meid ilusti „vaateplatvormi“ otsa. Vaade platvormilt oli super ilus. Kuid mäkke ronimiseks soovitan jalga panna sandaalid.

Jaamavanem selgitas meile kes on need kotka moodi linnud (Aurad) keda Kuubas ja Miamis nii palju kohtab. Me muretsesime, et nad võivad koerapojad ära süüa kuid õnneks toituvad nad vaid raibetest. Jaama valvur näitas meile vana raudteed ning nii hästi kui tema inglise keel lubas, rääkis Trinidadi ajaloost. Ära minnes poestasime talle mõne CUCi. Meie motoks oli aidata võimalikult palju neid inimesi kes meid siiralt aitavad ja ei püüa kerjata ning meile pinda käija. Tagasi tulles astusime hea muusika järgi sisse ühte kohvikusse kus mängis taaskordne suurepärane Kuuba bänd. Võtsime paar kokteili ja nautisime. Reisikorraldajad tõid kohvikusse pidevalt turiste ning Kuuba naine ja naiseks riietunud mees, transsexual, võtsid turiste tantsima. Lõpuks unustasime ka meie oma Eestlasliku valehäbi ning tantsisime nii nagu oskasime.
Kui hakkasime ära mine tuli naiseks riietunud tantsuõpetaja meie juurde ning pakkus salsatunde, lisaks sellele uuris, et kas me oleme mesinädalatel, et me oleme nii õnnelikud ja armunud :D Tegi meie tuju heaks ning müüs oma salsa tundi hästi ;)

Trinidad
15. jaanuar

Taaskordne rannapäev. Õhtul läksin mina Salsa kusustele 1 h Mireya Medina Rodriguezi juurde, üle tee meie Casast (Antonio Maceo, nr 472). Kuigi kiideti ta Trinidadi parimaks Salsa õpetajaks tegeles tädi pidevalt millegi muu, kui minuga. Küll tuli tal tütar koju, küll mees, siis rääkis ta telefoniga jne :P Kuid Kuuba moodi Salsa põhisammud sain ma selgeks. Pärast tantsutundi otsisin Casast raha ning broneerisin Cubana Can’ist järgmiseks päevaks 55 CUCi eest ühele reisi El Nico kose juurde.
Õhtul jäin mina juba üheksast magama ning mees läks mõneks tunniks linna platsile kultuurinädalat nautima.

Trinidad (Cinfuegos)
16. jaanuar

Pidime tõusma kella kaheksast ning ootasime, kaks ust oma Casast edasi, autojuhti kes meid Cienfuegosesse El Nico viiks. Lisaks meile oli ka teine auto koos vanapaariga kus naine oli pärit Kuubast ning mees Hollandis. Giid istus meie autos ning saime temalt huvitava ajalootunni. Lisaks sellele „must be“ jutule, mida ta ilmselt igale turistile räägib, et ta on Kuubas väga õnnelik ja rahul ning Viva Fidel ja Viva Raul! Tee Cienfuegosesse oli väga käänuline ja mägine. Esimest korda nägime ka päris Kuuba elu. Ketis sead, kanad, lagunevad majad...Enne kose juurde jõudmist saime Trinidadi vaadata ühelt betoonist platvormilt (nime enam ei mäleta). Järgmine peatus oli kohvi muuseumis, kus nägime esimest korda elus kohvipuud. Kuigi ma kohvi juba 5 aastat ei joo maitses mulle sealne jäätisega serveeritud mängikohv. Lisaks oli seal üks armas koheva sabaga kiisu, seekord ta konservi ei saanud, sest paistis, et sealne peremees toidab teda. Pärast 4 h sõitu jõudsime kose juurde. El Nico on imeilus. Kosk oleks justkui joonistatud...Tegime oma pildid ära, nautisime vaadet, sealt suundusime edasi ujumiskoha juurde. Me olime ainsad turistid kes ujuma „julgesid minna“. Vesi ei olnud tegelikult üldse külm. Vastupidi mõnusalt jahutav, ei olekski tahtnud sealt välja tulla. Kuna teised ootasid, pidime sööma minema. Sealne söögikoht pakkus üllatavalt head toitu. Suur vaagen riisi, sealiha, salatid, puuviljasid. Pool minu toidust ja hommikul kaasa tehtud võileivad läksid neljale näljasele ja kõhnale koerale. Pärast sööki ja 4 h autosõitu jõudsime tagasi Trinidadi. Järgmise päeva hommikul plaanisime ära sõita. Kuid me ei suutnud otsustada kas Viñalesesse või Santiago De Cubasse...Viimasel minutil ostsime Viñalese piletid kuna sõit Santiago De Cubasse oleks kestnud 13 h.
Kuna oli laupäev otsustasime õhtul linnas ringi vaadata. Sattusime keskväljakust eemale kohalike aja veetmise kohta. Seal müüdi pizza calientet, isetehtud chipse jms. Oli tunne, et kõik kohalikud olid selleks õhtuks välja tulnud, söödi joodi ning kõige popimad vaatasid kambakesi autos sülearvutist filmi.

Triniad- Viñales

17. jaanuar

Hommikul kell 6:30 läks mugav ja kallim (vist 40 CUCi), kuid ainus otseliini buss Viñalessesse. Jõudsime kella 06:00-st väljakule ning kõige suuremad peolised ei olnud veel magama jõudnud. Politsei patrullis autoga ja kohalikud laulsid ja jaurasid.
Pärast pikka, 9 h bussisõitu jõudsime imelisse Viñalesesse. Trinidadis soovitas Cubanacani töötaja meile imeilusat Casat. Ainult kohale jõudes oli tegemist räpase Casaga kus oleks puudunud privaatsus. Otsustasime minna linna kuuele tänavale midagi ilusamat vaatama. Linna ainsa restoranist, Don Thomasest, kaks maja tagasi oli kahekorruseline ilus maja ning kõrval kollane armas majake. Meie õnneks olid majas kaks vaba tuba, meie saime eraldi majakese ning vene paar kes jõudis natukese aja pärast, said majja toa. Seadsime ennast sisse ja käisime Don Thomases söömas. Hinnad olid kallid, portsjonid väiksed ning maitsetud. Õhtuks võtsime toidu Casast. Kuna meil oli viis tundi aega ning vene paaril oli rendiauto, tahtsime Cayo Jutiase juurde sõita, kuid kuna sõitsime valele poole jõudsime pisikesse külla, kus kohalikud tahtsid meile „abivalmilt“ pakkuda auto valvamist muidugi raha eest :D Tegime palju pilte imelisest Viñalese mägisest maastikust. Õhtul jalutasime linnas ning pika bussireisi väsimus andis lõpuks tunda, magasime üheksast kuni üheteistkümneni hommikul.

Viñales
18. jaanuar

Pärast hommikusööki otsustasime San Tomasso koobastesse minna. Kohale jõudes saime kahjuks teada, et plätudega ronida ei saa (paar päeva hiljem saime teda miks). Giidi maksumus inimese kohta oli 10 CUCi, vähemalt see info tuli kasuks. Kuigi me ronida ei saanud hakkasime Cayo Jutiase poole sõitma. Vahepeal tegime me pilte Fideli naise joonistatud kalju maalingu üllitisest. Sissepääsuks küsiti meilt 3 CUCi inimese kohta, see oli üks halvimaid investeeringuid Kuubal. Maalinguid saab ilusti pildistada ka eemalt, seega ma ei soovita selle eest raha maksta.
Kahjuks valisime me Cayo Jutiasele sõitmiseks vale tee ja sõitsime justkui mööda kõige hullemat Eestis leiduvat kruusateed, 47 km. Kuid sõit oli seda igati väärt. Cayo Jutias on imeline...Helesinine vesi, valge liiv, kaugemale kõndides tühi rannariba, rannas siblivad pisikesed krabid... Kuna sõit randa võttis nii kaua aega, saime rannas mõnuleda vaid kaks tundi.
Tagasi sõitsime Pinar Del Rio kaudu, et sealsest tubakavabrikust läbi põigata. Kuna Kuubas on Turistide jaoks tehtud vaid mõned linnad, siis Pinar Del Rio seda kindlasti ei olnud. Tänavanimed puudusid, liikluses oli üldine kaos...Korralikku söögikohta me ei leidnud, sest kõik kohalikud üritasid meid eri suundadesse tirida. Kui hakkas juba hämaraks minema otsustasime ühest kohvikust kohvi ja jäätist osta ning tagasi Viñalesesse sõita.

Viñales
19. jaanuar

Hommikul vara sõitis vene paar Havanasse, et paari päeva pärast tagasi koju lennata. Kuna väljas oli ilus ilm otsustasime meie pärast hommikusööki suunduda LP-s välja toodud tasulist basseini minna otsima. La Emita hotell asub paar kilomeetit Vinalesest väljaspool, täpselt jalutamiskauguses. Sinna kõndides võib näha igal pool kanasid koos oma tibudega siblimas, priskemaid koerasid oma hoovis istumas jne. Sissepääs oli ainult 3 CUCi, seal sees basseini kasutus, lamamistoolid, dušš ja WC ning suurepärane vaade Viñalesele. La Emita asub mäe otsas. Jaanuaris oli külastajaid seal väga vähe, ainult saksa vanapaarid. Kuid õhuvann oli see eest super. Hotelli registratuuri vastas olevast poes saab osta ka erinevaid päikesekreeme, ujumisriided jms. Seal oli tõesti hea valik, kui võrrelda Trinindadi poodidega. Paar tundi nautisime päikest ja siis otsustasime Havana Tourist osta jalgsi 3 h tubakaistanduse tuur. Tuur maksis 10 CUCi ning peale meie olid tuuril Korealane kes tuli sukelduma Maria La Guardale ning Hollandi paar keda kohtasime Trinidadis (nende Coco takso läks katki ning naine sõitis Trinidadi meie taksoga). Giidiks oli lõbus Kuuba poiss. Ilmselt oli tal kuri ämm kuna ta tegi ämma naljasid iga natukese aja tagant. N: Kuubal ei ole alligaatoreid aga meil on krokodillid, ämmad! Tuur oli super lahe. Kuigi ilm oli kuum nautisime täiega Viñalese avastamist. Kuigi seda tuuri saaks teha ka ise, siis turistina lihtsalt ei leia kõiki kohtasid üles kuhu meid viidi ning samuti jääks kuulmata jutt seal kasvavatest taimedest jms. Esmalt kõndisime me pisut ja meid viidi tubaka istandust vaatama. Sealt edasi kõndisime farmi sisse kus töötaja näitas meile sigari keeramist. Kuigi see oli nö üle jala tehtud, saime aimu mida sigari tegemine endast kujutab. Seejärel kõndisime me päris pikalt, giid oli tasemel ning rääkis meile igasugu huvitavaid asju. Näiteks, et Kuuba naised kutsuvad kenasid mehi Papayadeks. Pärast 2 h kõndimist jõudsime kohalike tubaka kasvatajate juurde, kes olid rummist parajalt purjus. Kookose sisse tehti ka meile kokteil, samuti pakuti sigarit ning soovijad said endale oma sigari keerata. Poole tunni pärast kõndisime edasi, peaaegu mäe otsa, kust läks tunnel teisele poole, see oli väga lahe. Sealt edasi peatusime veel kohaliku talumehe juures kes kasvatas maapähkleid ning juur- ja puuvilju. Soodsalt saime osta mahla ja juur- ja puuvilju. Talupidaja oli väga lahke ja sõbralik vanamees. Jätsime talle mõne CUCi ja ostsime kaasa rediseid. Selline jalutustuuri meetod on hea viis kohalikele raha teenimiseks kelleni muidu CUCid ei jõuaks. Me jäime 100% tuuriga rahule ning 10 CUCi oli selle eest igati õiglane hind. Giidile jätsime jootraha 5 CUCi. Kuna järgmisel päeval tahtsime kindlasti koobastesse jõuda siis leppisime Hollandi paariga kokku, et võtame hommikul kell üksteist koos takso ning sõidame koobastesse. Takso hind edasi tagasi on 20 CUCi kui kaubelda.

Kuna olime jalutuskäigust väsinud jäime esmalt Casas paariks tunniks magama, õhtul jalutasime natuke linnas, kuulasime ühes kohalikus baaris bände, vaatasime kuidas salsat tantsiti ning läksime koju magama.

Viñales
20. jaanuar

Hommikul sõime ja läksime Cubanacani juurde Hollandlasi ootama. Saime ühe kohaliku „taksojuhi“ ladaga, millel aknad alla ei käinud ja üldse oli see suur müstika kuidas see masin veel sõitis. Koobaste juures olevast infoletist ostsime piletid ja ning pidime giidi ootama 30 minutit. Meie gruppi lisandus veel Prantsuse vanem paar. Giidiks saime USA-s elanud Kuubaka, kes oli San Tomasso koobaste avastamisega tegelenud 40 aastat ning selle aja jooksul kaardistanud 30 km koopaid. Ta tundis koopaid nagu oma viite sõrme ja oskas neist kõike rääkida. Kui eelneval päeval mõtlesime, et võiksime ju 10 CUCi säästa ja ise koopaid avastada siis nüüd saime aru, et see oleks olnud ikka täiesti idiootlik mõte. San Tomasso koopaid loetakse Ladina- Ameerikas suuruselt kolmandateks. Giid rääkis, et koobastesse minnes tuleb valitsusele teada anda kui kaua koobastes kavatsetakse olla, kes sinna lähevad ning väljas peab olema raadiosaatjaga inimene kes koopa kaarti vaadates sees olijaid vajadusel aitab. Tema isiklikult oli koobastes olnud kõige pikemalt 21 päeva, kaardistamise eesmärgil.
Selleks, et koobastesse jõuda pidime kõndima umbes 60 meetrit ülespoole koobaste sissekäigu juurde. Seal ronides saime aru, et plätudega poleks siin midagi teha olnud. Ohutusmeetmetest ei saanud rääidagi ja tee oli tõesti väga järsk. Koopad ise on muljetavaldavad. Pildid seda kahjuks edasi ei anna. Kõige põnevam on muidugi see, et koobastes pole samuti ohutusnõudeid ning kõike sai ise käega katsuda. See on elamus mida mujalt ei saa. Ma ei kujuta ette kuidas vanemad inimesed seal ronida suudavad, sest vahepeal kadus isegi kogenud giidi tasakaal. Kuid elusalt ja tervelt saime kõik koobastest välja. Soovitan soojalt kõigile, koopad olid võimsad ja giid tasemel. Õhtul käisime taas linnas jalutamas ning päeval broneerisime Havana Touriga 32 CUCi (1 in), sõidu järgmiseks päevaks Maria La Guardale. Põhjus miks ma sinna nii väga minna tahtsin on iguaanid. Nimelt on seal iguaane ja minu suur eesmärk oli Kuubal neid näha, kuna nad on üheks minu lemmikuteks :P

Viñales (Maria La Guarda)
21. jaanuar

Hommikul kell 06:00 algas 3 h sõit Maria La Guardale. Kuna eelmisel päeval oli pilvine ilm, hoidsime kogu sõidu aja pöidlaid, et me seal päikes saaksime võtta. Nimel oli Kuubale jõudnud just uus külmalaine USA-st, Miamis oli siis alla 15 soojakraadi. Kogu sõidu aja oli taevas täiesti pilves, kuid sinna jõudes paistis juba päike. Esimese asjana otsisime me üles sukeldumis keskuse. Nimelt on Maria La Guardal üks maailma suurimaid musta koralli rahusid. Rand ise ei ole väärt sinna sõitu, sukeldumine kindlasti on. Kuid sukeldumine seal oli väga kallis 45 CUCi inimene (algajate kursus) ning esmalt sai sukelduda vaid kalda lähedal. Seetõttu otsustasime rentida 7 CUCi (1 in) eest snorgeldamise varustuse. Sealses putkas oli väga abivalmis neiu kes otsis mulle välja kohaliku hotelli töötaja, kes oskas hästi Inglise keelt ning omas head infot iguaanide kohta. Otsustasime, et me snorgeldame pisut ja kella ühest tuleb kohalik ning viib meid iguaanide juurde. Snorgeldasime umbes pool tundi. Vahepeal põrkasin ma kokku iminapakalaga, kes ujus nii julgelt minu poole, et automaatselt hakkasin rabelema, kuigi ta ilmselt tahtis lihtsalt minu lesta küljes küüti saada :) Lõpuks hakkas minul külm ja ma tulin välja, kuid mees läks edasi paadisilla juurde kus ujusid imeilusad kalaparved.

Mõne aja pärast tuli kohalik meid iguaanide juurde viima. Kõndisime läbi metsa pargi hooldajate maja poole, kuna pargivahid toidavad iguaane siis tavaliselt on nad maja juures ootamas. Juba sinna kõndides nägime metsa vahel mõnda iguaani hiilimas. Kohalik Kuubakas ütles, et väga harva liiguvad iguaanid jaanuaris, sest nende jaoks on talvel siiski külm. Suvel pidid nad sooja eest varju otsima isegi hotellitubades, see oleks väga lahe kui ma sattuksin kunagi ka suvel sinna. Jõudsime maja juurde ning pargivaht viskas saia, et iguaane meelitada. Seal oli ka üks pisike kiisupoeg aga kahjuks olid minu konservid otsa saanud ning kohalik ütles, et nad püüavad sealseid kiisusid hästi toita. Erinevalt ülejäänud Kuubast oli Maria La Guardal väga palju kasse. Mõne aja pärast ilmusidki metsast välja kaks iguaani. Mina olin ülimalt õnnelik, sain neid pildistada ja filmida, kuid liikuma pidin väga vaikselt, sest iguaanid on kartlikud.
Kohalik Kuubakas oli väga sõbralik ja tore ning rääkis meile pikalt ning ausalt sealsest elust. Ta oli varasemalt Inglise keele õpetaja aga kuna 2000 aastal viis orkaan tema maja tuli ta aasta tagasi ülikoolist töölt ära ning asus tööle kelnerina, et saada ligipääs turistide rahale ja enda maja taas üles ehitada. Kahjuks on Kuubas nii, et need kes CUC’e ei teeni elavad vaesuses... Riik annab igale inimesele kuus vaid 4 kg riisi, 2 kg kana, 2 kg suhkurt, 10 muna ja palk on Eesti rahas vaid 300 kr. Selge, et sellest ära ei ela. Tema lootus oli, et tema lapse kasvades oleks olukord Kuubas juba muutunud. Kuna Fideli pole nad näinud juba 4 aastat, ning ta peaks olema 84 aastane, Raul kes on juhtimise üle võtnud on juba 78 aastat vana, siis loodetavasti muutub olukord nende jaoks peagi paremaks. Meie- minu ja mehe, suur teooria oli see, et Fidel on surnud ning tema surmast teatatakse alles 5 või 10 aasta pärast rahvale, öeldes, et see oli Fideli suur tahe ja soov, et tema surm rahvast ei kurvastaks :D
Rääkisime talle ka Eesti ilmast, näitasime uuel aastal tehtud videot paksust lumest ja tema esmane reaktsioon oli, et ta ei tahaks vist iial siia tulla. Kuid kui me rääkisime missugused toidupoed meil on, ei suutnud ta seda uskuda, ütles, et tema suurim soov oleks siia tulla kui meil tõesti selline elu on. Kuna Eesti on endine NSVL riik siis paljud küsisid meilt, et kas nüüd on elu parem, sama uuris ka tema. Meie vastust on alati, et muidugi, palju parem. Sellest on lausa kahju missuguses pimeduses nad elavad. Enamus Kuubakatest lihtsalt ei tea mis toimub väljaspool nende riiki. Ka meie „giid“ ei suutnud uskuda, et 20 aastaga on Eestis elu nii palju paremaks läinud.
Kui iguaanid olid silmapiirilt kadunud kõndisime tagasi, üritasime talle abi eest raha pakkuda kuid ta lihtsalt keeldus seda vastu võtmast. Üks abivalmimaid inimesi keda me Kuubal kohtasime. Läksime kohvikusse lõunat sööma. Kuna seal oli mitu näljast kiisut tellisin neile mereandide kokteili, jagasin selle nelja kiisu vahel ära. Nende kõht jäi veel täiesti tühjaks. Andsin neile oma võileiva vahelt singi ära, kuna ma ise seda nagunii ei söö. Kiisud vaatasid endiselt mind kurva pilguga...Seejärel andsin neile pika saia juustuga ning kiisud sõid ka selle täiesti ära. Pärast saia tundus, et nende kõht sai täis kuna nad suundusid mõnusalt päikese kätte peesitama ja mina sain rahuliku südamega päeva edasi nautida. Pärast sööki peesitasime ka meie natuke päikese käes ning siis otsustasime jälle snorgeldama minna, silla alla kus kalaparved pesitsesid. See oli tõesti imeline vaatepilt, kalad olid julged ja kui vee pinnal lihtsalt hulpida siis nad ujusid otse näo juurde ning lasid ennast isegi puudutada. Mõnulesime seal umbes pool tunnikest kui toimus ebameeldiv vahejuhtum. Mina sulistasin ja vaatasin kalu, mees näitas midagi mulle näpuga, vaatasin ühele ja teisele poole ning siis vaatasin enda alla. Otse minu alt oli hetk tagasi läbi ujunud mureen...Kuna see "säga" oli umbes minu suurune nii pikkuselt kui laiuselt vaatasime hämmeldunud nägudega ühe teise snorgeldaja poole. Ta teatas, et see on mureen, et kui teda mitte häirida on ta ohutu. Mõtlesime, et okei...Ta ujus silla all olevate kivi rusude alla ja vaatas sealt oma jubeda lõustaga. Vahepeal ujus ta natuke välja ning siis tagasi oma peidikusse. Siis hakkas mees minuga midagi rääkima ning solgutas lestadega vees. Korraga vaatasime veealla ning mureen hakkas tema poole ujuma, ta tegi mõned väga kiired liigutused ja hakkas kalda poole ujuma. Vaatasin uuesti vee alla ning nüüd ujus see elukas juba minu poole, ma tegin oma elu kiireimad ujumisliigutused ning püüdsin kiiresti kaldasse jõuda, vahepeal vaatasin kõrvale ning suur kala ujus samuti hirmunult minu kõrval mureeni eest minema :D Kuigi ilmselt poleks ta meid hammustanud ja pigem kartis ta meid, saime hiljem teada, et tema hammustus põhjustab veremürgitust. Kohalikud ütlesid, et oh murena, it’s normal here. Meie jaoks oli see siiski suhteliselt jube elamus :P
Tagasi Viñalesesse jõudsime alles õhtul ja olime nii väsinud, et läksime ära magama.

Viñales
22. jaanuar

Otsustasime päeva veeta taas La Ermita hotelli basseini juures. Seekord oli seal ülimalt näljane kutsu kellele andsime oma kaasa tehtud võisaiad. Basseini juures oli endiselt väga mõnus ning saime viimast päeva Viñalest nautida kuna järmisel päeval otsustasime Havanasse sõita.

Viñales- Havana

23. jaanuar

Tõusime hommikul varem, et saada kindlasti bussipiletid. Sõit kestis ilmselt mõne tunni, täpselt enam ei mäleta. Sõitest otsisime LP-st ühe Casa kus paar ööd peatuda. Kuna Havana on liiga suur ei saanud me seekord kohvitega linnas ööbimist otsida. Jõudsime bussijaama ning pidime sealt võtma takso, kui ma õigesit mäletan pidime linna saamiseks maksma 15 CUCi, saime loomulikult taas mööda pükse.
Casasse jõudes polnud meil ööbimist broneeritud kuid saime siiski esialgu kaheks ööks ühe toa. Seadsime end sisse ning läksime linna avastama. Minu esmamulje, pärast imearmsat Viñalest, ei olnud Havanast kuigi hea. Kuid me sattusime esialgu linnaossa mida polnud turistide jaoks üldse kohendatud. Läksime La Guardia restorani otsima kuna kuusime, et see pidi suletud olema. Kahjuks nii see oligi, juba päris pikka aega. Meie kartus oli, et riik ei lubanud seda paladari enam pidada, lihtsalt põhjusel, et La Guardia toimis liiga hästi, kuid eks seda näha ole, kas meie oletused ka paika peavad.
Läksime Maleconile jalutama. Kuna oli väga väga kuum ilm kadestasin kohalikke kes seal ujusid. Kuid lootsime, et selliseid ilmasid tuleb veel ning otsime jäätist ja nautisime hetke. Havana esmamulje oli minu jaoks juba 100% muutunud. Tagasi linna kõndisime mööda jalutajate tänavat. Jahutamiseks ostsime teeäärsest kohvikust ananassi daquirit sealt edasi suundusime Floriditasse, kus daquiri väidetaval välja mõeldi. Mina võtsin maasika maitselise ja see oli tõesti väga väga hea, parim mida ma olen seni joonud. Kahjuks oli ka hind 6 CUCi tükk. Jõime veel mõlemad kaks kokteili ning siis hakkas mul magu valutama kuna olin umbes 1 h jooksul joonud neli kokteili :S Istusime natuke Floridita ees ning kõndisime mööda Obsipot tagasi koju. Õhtul käisime me lihtsalt linna avastamas.

Havana
24. jaanuar

Kuna me ei tahtnud selles Casas enam ööbida otsisime LP järgi endale uut Casat. Käisime läbi umbes 3 Casat kui saime toa kohe Plaza Vieja juures asuvasse koloniaalstiilis Casasse, Ana ja Mireja Casa. Järgmisel päeval kolime neljaks päevaks sinna.
Kuna päike ei paistnud pidevalt otsustasine randa mitte minna, kõndisime hiinalinna, et saada vaheldust Kuuba köögile. Istusime ühte LP-s soovitatud söögikohta kus pidi kokk olema hiinlane. Toidud olid tõesti head, ning hinnaklass täiesti arvestatav. Korralik suur supikauss 3 CUCi. Samuti olid seal kaks kiisut kes olid hästi toidetud, kuna ühe kassi jalad olid haiged oli ta väga kartlik kuid tuli ikka sööma kui me talle kana pakkusime. Õhtupoole hakkas mul pisut kehv, kas see oli külmast või hiina toidust kuid putitasin end kodust kaasa võetud küüslaugu ning ohtra kummeli teega. Õhtul läksime varem koju, et kohvrid kokku pakkida.

Havana

25. jaanuar

Hommikul kolisime ümber oma uude ja ilusasse Casasse. Meie eelmises Casas polnud aknaid ning WC haises jubedasti, mistõttu polnud see Casa meie lemmikute killast.
Kuna ma ei tundnud end hästi ja järgmisel päeval oli meie mõlema sünnipäev otsustasin ma homseks terveks saada! Kummeli tee ja küüslauk aitasid, ning õhtuks tundsin end juba pisut paremini.
Õhtust sõime Plaza Viejal asuval Austrialaste juhitud toidukohas. Seal pakuti kohapeal villitud õlut ning euroopa päraseid toite. Kuigi ma liha söön vaid kord kuu või paari jooksul sõin ma seal ära peaaegu varda sašlõkki. Esiteks oli see väga hea ning teiseks polnud me kaks nädalat peale riisi, muna ja saia eriti midagi söönud.
Läksime vara magama, et homseks ilusti välja puhata.

Havana
26. jaanuar

Käes oli tähtis päev mida me Kuubale tegelikult tähistama tulimegi, meie mõlema sünnipäev :)Hommikul kinkis mees mulle Havana ainsast lillepoest ostetud roosikimbu, vahetasime kingitused ning otsustasime end kostitada rikkaliku euroopa pärase hommikusöögiga.
Läksime Palaza Havanal asuvasse viietärni hotelli. Võtsime röstsaia, peekoni, puuviljade ja juustuga hommikusöögi, lisaks värske mahl ja jogurt. Söök oli tõesti hea ning edasine plaan oli El Morro kindlusesse jalutamine. Üsna pea sai selgeks, et jalgsi pole võimalik sinna saada. Vahepeal käisime läbi Ambos Mundos hotellist, mille katusel pidid olema maailma parimad Mojitod. Kahjuks meie arvates see nii ei olnud, Eestis tehakse kindlasti paremaid :)
Võtsime takso, et kindlusesse sõita, maksime takso eest 5 CUCi, mingit kindlusesse sõitmise maksu 2 CUCi nägu ning lisaks kindluse sissepääsu 6 CUCi nägu. Järgmisel päeval saime teada, et Plaza Havana väljakult randa sõitev buss läheb samuti kindluse juurde ning mingit 2 CUCist maksu lisaks 5 CUCistele edasi tagasi piletitele maksma ei pea. Seega minek sinna on kindlasti bussiga odavam, kokkuhoid kahepeale 9 CUCi.
Kindlus oli vägev, isegi ilusam kui eelmisel aastal San Juanis külasatud El Morro kindlus. Kõndida sai päris palju ning erinevalt San Juanist ei olnud mingeid keelavaid märke äärte peale minekuks jne. Tegime mõned lahedad pildid ning läksime allapoole päikest nautima, vägevaid laineid ning Havana panoraami vaatama kuna seal polnud tuuline. Mõnulesime seal mõnda aega ning läksime edasi Maleconile.
Tänu tuulisele ilmale saime näha Maleconilt üle loksuvaid laineid. See oli hämmastav vaatepilt, täpselt see mida me Kuuba filmidest näinud olime. Kuna ma tahtsin saada laineid ilusti pildile kõndisime päris kaugele kus laine lõid mitme meetri kõrgusele ning pritsisid märjaks ka pool sõiduteed. Saime ise ka korralikult märjaks ning jõime ühes teeäärses kohvikus, mina teed ja mees rummi. Edasi läksime koju duši alla ning riideid vahetama. Kuna pidime õhtul Tropicanasse minema otsustasime enne seda söömas käija ning kusagil veini juua. Sõime austerlaste söögikohas õhtust ning pärast seda läksime head muusikat kuulama ja veini jooma Plaza Vieja juures asuvasse kohvikusse. Sõitsime Tropicanale vana USA autoga. Jõudsime kohale pisut enne etenduse algust ning saime tänu sellele valida head istekohad. Show ise oli meie jaoks pettumus. Kuna ma ei olnud varem kabareed vaatamas käinud ootasin lihtsalt midagi teistsugust. 80 CUCi nägu on palju küsitud ning näiteks seal pakutavad suupisted võiksid olemata olla, need tekitasid lihtsalt õudu, kuna minu omal olid lisanditeks hiire pabulad. Pärast showd oli kell päris palju ning otsustasime sünnipäeva lõppu oma casas nautida.

Havana
27. jaanuar

Ilm oli ilus ning otsustasime randa minna. Plaza Havanalt läheb randa buss 5 CUCi eest edasi tagasi, pilet tuleb lihtsalt alles hoida. Lained olid rannas võimsad, kohati koguni paari meetri kõrgused. Nautisime päikest ja ilma mõne tunni ning läksime tagasi casasse.
Õhtul leidsime ühe koha kus olid odavad 2 CUCised daquiri ning esimest korda suutsin ma Kuubal end sopsu juua. Õhtul siiski kusagile välja me ei läinud, kuna päike väsitas õhtuks korralikult ära.

Havana
28. jaanuar

Hommikul otsustasime süüa pizza calientet. See oli väga imeliku maitsega ning mina viskasin enamuse minema, tähendab panin selle ühele koerale nina alla, kuid isegi tema ei tahtnud seda. Soovitasin mehel samuti ära visata, kuid ta punnitas selle lõpuni süüa, nagu tavaliselt toiduga. Läksime taas randa ning vedelesime seal ilmselt 4 h.
Õhtul saime me kokku teiste Eestlastega kellega olime ühenduses olnud kogu reisi aja kuid nad sõitsid läbi suuremat teise osa Kuubast. Jõime paaris kohas kokteile kuid mingil põhjusel viskas mu mehel üles kõrge palaviku ning enesetunne oli väga kehv. Seepärast ei saanud me õhtul kuhugi edasi minna, läksime koju teda putitama. Taaskord aitas kummelitee, pärmseene tabletid, söetabletid ning ibuprofen. Öösel oli palavik ilmselt 40 kanti kuid hommikuks oli kõik korras. Ilmselt oli siiski midagi sellel pizzal halvaks läinud, õnneks läks asi kiiresti üle.

Havana
29. jaanuar

Otsustasime taas randa minna, kuna ilmaennustus ütles, et kuni meie Kuubal oleku aja (2.02) enam head ilma ei tule. Seekord otsustasime, et me päris randa ei lähe, kuna nägime teepeal basseini lamamistoolide ja baari osaga. Keegi meilt seal raha ei küsinud ning Mojitod olid 1,5 CUCi. Peale meie oli basseini juures veel üks Rootsi perekond ning mõned inimesed hotellist. Ilmselt arvati, et ka meie oleme hotelli külastajad. Võtasime päikest ilmselt viis tundi kuna tahtsime nautida viimast päikselist ilma, sest päikest ei näe me sellisena vähemalt kolm kuud.
Õhtul käisime me koos teiste Eestlastega Casa de la Musica’s. Pilet oli suhteliselt kallis, vist 20 CUCi. Isegi kohalikud pidid maksma sama palju kui turistid. Koht ise ei olnud meie jaoks selline nagu räägitud oli. Ilmselt sattusime me valel päeval. Klubis ei olnud sellist meeldivad chill õhkkonda, pigem oli seal lihaturg, kus noored Kuuba naised otsisid turiste kellele oma keha müüa. Muusika oli hea ning saime pisut ka tantsida kuid ei tekkinud pidutsemise meeleolu. Olime seal ainult paar tundi ja otsustasime siis koju jalutada.

Havana
30. jaanuar

Kuna meie puhkus hakkas läbi saama otsustasime Havanas läbi käija veel rummi muuseumist. Kuigi paljud seda ei soovitanud ei tahtnud me jätta juhust kasutamata. Pilet oli vist 8 CUCi.
Tahtsime minna ka tubaka vabrikusse kuid laupäev ja pühapäev oli see suletud. Minule meeldis muuseum väga. Meil oli õnneks väike, 5 inimesega grupp ning lõbus giid. Pärast tuuri saime maitsta 7 aastast Havana Clubi, kuna mulle rumm ei maitse siis ei osanud ma sellest midagi arvata ja enda oma andsin ära mehele, kes oskas sellest palju arvata :)

Havana
31. jaanuar

Kuna oli viimane pikk päev Havanas otsustasime lõpuks minna kaarikuga sõitma, mida meile oli pähe määritud juba Havanasse jõudmise algusest. Esialgne hind oli 20 CUCi kuid ütlesin, et sõidame 10 CUCi eest muidu jääb tehing katki. Esialgne vastus oli ei ning me hakkasime ära minema, loomulikult kutsus kaariku juht meid tagasi.
Poiss rääkis väga hästi Inglise keelt ning rääkis meile pikalt kõigist kujudest millest me mööda sõitsime ning muudest olulise väärtusega ehitistest. Kuigi suhtusime kaarikusõitu esialgu skeptiliselt jäime sellega väga rahule. Pärast seda saime Maleconil kokku teiste Eestlastega ning otsustasime läbi käija kirbuturult. See oli veel avatud paar tundi. Vahepeal nägime tõsist Coco takso rallit, ma ei kujuta ette mis turisti gruppi nad vedasid :) Turg ise oli väga võimas ning kahju, et me sinna varem ei läinud, sest pidime kõik läbi vaatama kiiruga. Ostsime ära viimased suveniirid ning valik oli parem kui kusagil mujal.

Havana- Varadero
1. veebruar

Pärast lõunat läks buss Varaderosse, kust läheb meie lend järgmisel hommikul tagasi Eestisse. Kuna tahtsime kindlasti käija tubakavabrikus läksime hommikul kohe sinna, et saada esimese grupiga sisse. Pidime siiski natuke ootama. Vabrik oli väga lahe. Kõige huvitavam oli meie arvates keset vabrikut olev suur laud mille taga üks töötaja luges mikrofoni ajalehte :) Vabrikust ostsime kaasa ka kaks karpi Romeo ja Julieta metallkarpides sigareid. Kui me oleksime varem vabrikusse tulnud oleksime saanud kõvasti parema hinna kohalikult giidilt kes ise varastatud sigareid müüs. Kahjuks oleks ta saanud meile sigarid alles järgmiseks päevaks. Lõunaajal sõitsime 7 CUCi eest taksoga bussijaama ning sealt edasi loksusime Varaderosse. Varaderos plaanisime peatuda Herradura hotellis, kuid sinna jõudes selgus, et toa hind üheks ööks oli 56 CUCi ning see oli meie jaoks liiga kallis. Läksime mehega LP-s välja toodud odavasse hotelli ning sealne öö hind oli 30 CUCi, hotelli nimi oli vist Villa La Mar. Tubade välimus oli isegi parem kui Herraduras. Õhtul käisime niisama Varadero peal kõndimas ning õhtust söömas. Leidsime ka turu ning ostsime veel viimasied suveniire :)

Varadero- Brüssel- Riia- Tallinn
2. veebruar

Üle mitme päeva oli taas ilus ilm, kuid meie pidime kella kaheteistkümneks lennujaama minema, et miinuskraadidesse sõita. Hommikul käisin korraks veel hotellist üle tee rannas ujumas ja viimaseid päikesekiiri nautimas. Rannabaari juures mõnules päikse käes 11 sisaliku ning alligaatori poja laadset elukat. Nad olid armsad aga kartlikud.

Võtsime lennujaama takso ning enne minekut käisime veel pangast läbi kuna meil polnud enam tollimaksu maksmiseks 50 CUCi. Lennujaama jõudes kiletasime oma kohvrid ja kaalusime üle, et need vastaksid Ryanairi 15 kg nõuetele. Pärast check- ini saadeti meid teise leti juurde kust meile anti 25 CUCi igale ühele...Mida? See oli küll super uudis, tundub, et Jetairfly oli tollimaksu kinni maksnud. Ilmselt on see ka tark mõte, kui mõni turist on kogu oma raha ära raisanud, peab kuidagi üle piiri saama. Kuna meil oli nüüd raha üle ostsime veel mõned suveniirid :D Tassi, Che T-särgid ning Kuuba pakirumme. Lennukile jõudes olin ma nii väsinud, et magama jäädes oleksin rahulikult mõned tunnid maganud kuid kuna lennuk tegi vahepeatuse Mehhikos, et turiste peale võtta, ei saanud ma magama jääda. Loomulikult aeti meid lennukist välja mingisse ootesaali kus saime krõpse ja limpsi osta. Kui Brüsseli poole startisime siis mul und enam ei tulnud ning taas ei maganud ma 8 h jooksul kordagi. Esimest korda minu jaoks lendas lennuk otse üle Atlandi ookeani, mitte üle Gröönimaa. Brüsselisse jõudes oli meil väga väga kiire kuna lend hilines 45 min ning nüüd oli meil Charleroisse Riia lennule jõudmiseks 2 h ja 30 min. Lootsime, et pagas tuleb kiiresti, kuid Murphy seadus töötab ja meie saime oma pagasi kätte viimaste seas 1 h möödudes. Selleks ajaks olime välja uurinud järgmise lennu Eestisse või Riiga, kuid otsustasime katsetada kas jõuame 1 h ja 30 min lennule. Taksojuht ütles, et sõidame ära 30 minutiga. Loomulikult ei olnud see nii, sõitsime 1 h ning maksima taksojuhile 170 EURi viie peale, suht jube summa! Lisaks ansime talle ka Kuuba sigari, mis peale ta kirjutas tšekile numbri 190 EURi :D Ega me ei lootnudki lennule enam jõuda kuid veel ühed Eestlased lasti enne meid lennukile, kuigi check-in oli suletud juba 30 minutit tagasi. Samuti saime lennukile ka meie. Kuna mul oli kaks käsi pagasit hakkas teenindaja sellega norima, üritasin oma asju kokku toppida ning ta lasi meid siiski peale. Jõudsime enne seda ooteruumi kui inimesi hakati peale laskma. Olime õnnega koos, juba 36 h magamata ning 170 EURi vaesemana, poleks me tahtnud tagasi sõita BRU National lennujaama Eesti õhu lennule. Riiga jõudes oli juba kodu tunne :) Nüüd palvetasime, et mu auto käivituks pärast 27 päeva seismist ning -30 kraadi. Õnneks ta ei vedanud mind alt ning pressisime end viiekesi koos 10 kotiga sisse, et süüa ostma minna. Poest ostsime musta leiba, olin sellest unistanud juba viimased kaks nädalat. Millegipärast oli mul kohutav isu ka suitsujuustu rõnaste järele mida laatadel müüakse, kuid seda saime alles hiljem Eestis. Sõime Riias ühes kaubanduskeskuses ja üritasime kogemata teenindajatele mitte öelda ola, gracias jne :) Pärast sööki võtsime suuna Tallinna poole. Õhtuks jõudsime koju ning kuigi oma voodisse oli nii hea pikali visata, rändas mõte peagi järgmise reisi suunas...Kahe nädala pärast saigi see ostetud, et ennast kooli lõpu puhul premeerida, kuid sellest peagi :)

Kuis kuuba on vägev ja ma loodan väga, et varsti saame me seda osa Kuubast avastama minna kuhu me seekord ei jõudnud. Soovitan soojalt!